Peeter Helme: Süütuse aeg

Vaadates debüütfilme, lugedes debüütraamatuid või kuulates algajate bändide esimesi albumeid, olen korduvalt tabanud end küsimast, kas neid võiks miski ühendada. Kas on midagi, mis on igiühine igasugusele debüüdile?

Ühest küljest on ju asi selge – tegu on esimese loominguga. Ja, nagu omagi kogemusest tean, on esimene alati armas. Mingu ta aia taha või mitte. Muidugi ei taha nii mõnigi looja meelsasti oma esikteosest rääkida, häbenedes selle tehnilist kohmakust, vahest ka nooruslikult kõiketeadvaid mõtteid või midagi kolmandat, millega aastaid või aastakümneid hiljem ei oska enam midagi peale hakata ja mida ei osata oma praeguse minaga ühendada. Arusaadav ju.

Kuid usun, et mingil intiimsel tasandil on esiklaps ikka armas. Oma on ikka oma ja selle päris-päris esimese omaga seostuvad igaühel isiklikud, vahel täiesti jagamatud mälestused.

Kuid kas sellega asi piirdub? Kas tõesti ei leidu mitte midagi muud, mis alguseid ühendab? Olen seda endalt korduvalt küsinud ja olen vähemalt kirjanduses, mida jälgin teadlikumalt, teatud sarnasusi ka märganud. Üldiselt iseloomustab debüütraamatuid (geniaalseid erandeid unustades) soov kõik korraga ära öelda, sellest tulenev eri stiilide kuhjamine ja paljusõnalisus, vahel ka keeleline kohmakus.

Kuid jällegi: mitte seda pole ma otsinud. Vaid midagi muud. Midagi olemuslikumat, tunnetuslikumalt, ilmselt sõnastamatumatki. Ja ühel päeval meenuski aastate eest mingist välismaa lehest loetud mõttetera: esikteoseid – raamatuid, laule, filme, miks mitte ka arhitektuurilisi lahendusi, kokakunstisaavutusi või ka andekaid näiteid sõjakunsti vallast (Aleksander Suur, Napoleon jne) – iseloomustavat hämar alateadlik alge. Nimelt ei kipu noor looja oma loomisakti teadvustama. Ta teeb. Teeb ja on ehk pärast isegi hämmingus, et mis siis välja tuli. Alles kordamisega tekib teadlikkus. Mõnel juhul viib see kivistumiseni, mõnel juhul rafineerituse, stiilimeisterlikkuse, oma käekirjani.

Aga igal juhul kaob süütus. See vist on ka põhjus, miks ma ikka mõnuga loen ka teinekord kohmakaid ja ebaoriginaalseid teoseid, mida meie oma noored autorid kirjutavad – tunne on ehe. Alati soovin neile mõttes stiilimeisterlikkuse lisandumist, kuid tundeeheduse säilimist. Tihti kipub esimene tulema viimase arvelt. Kahjuks. Aga mitte alati. Õnneks.