Peeter Helme: Väärtustest. Naiivselt
Loen iga numbrit suure huviga, sest neis leidub korralikke käsitlusi väga erinevatel teemadel. Võtsin huviga kätte ka märtsikuise UT. Ega pidanud pettuma: lugemist jätkus. Seekord pälvis aga erilist huvi juhtkiri. UT peatoimetaja Sigrid Rajalo küsib pealkirja “Väärtustest ja kommunikatsioonist” kandvas loos: “Mida on tarvis, et ülikoolis toimiks avatud ja aus kommunikatsioon?” Ja vastab, et selleks on vaja “siirast tahtmist ja arusaama, et vaid nii saab kriitilisi olukordi lahendada”. Lugu lõpeb justkui kooliõpikust võetud tõdemusega: “Aus ja avatud kommunikatsioon on väärtus.”
Selle peale peaks küll heldimuspisar silma tulema. Mul paraku ei tulnud heldimuspisar silma. Hoopis üks mälestus tuli meelde. Sattusin nimelt kaks ja pool aastat tagasi tegema lugu kõrghariduse rahastamisest (“Häda kõrghariduse pärast” – EE 30.9.2010). Mõnevõrra tüütu teema, aga alguses oligi plaanis üks hoopis teine, vingem lugu. Nimelt pidi sündima sissevaade Eesti kõrghariduse intriigidesse, kus võetaks luubi alla raha ebaotstarbekas kasutamine, bürokraatia vohamine, onupojapoliitika jne.
Jah, natuke naiivne, aga unistada ju võib. Ning nagu unistustega tihti, polnud see õilis plaan määratud täituma: allikad lihtsalt ei rääkinud. Magistrantidest ja doktorantidest sõbrad seletasid küll eravestluses kõikvõimalikke hariduselus kohatud rutiinseid sigadusi, kuid kui soovisin neid allikatena kasutada, ei julgenud nad seda teha, kartes kaotada oma 0,2 teadurikohta või grandi.
Mõtlesin siis – jah, veel kord, ma tean, et olin naiivne –, et küsiks neilt, kes peaks asjadega kursis olema, aga kes ajakirjanikena mõistaks mu siirast tahtmist ja jagaks arusaama, et aus ja avatud kommunikatsioon on väärtus. Helistasin siis UT peatoimetajale. Sigrid, toona veel mitte Rajalo, vaid Sõerunurk, kuulas mu ära ja teatas siis, et tema küll mulle midagi ei räägi. Nii jäigi. Tema ei rääkinud midagi, mina mudisin midagi kokku rahastamisest, tsiteerides riigieelarvet ning TTÜ ja TÜ kodulehekülgedel avaldatud statistikat, ja sinnapaika kogu asi jäi.
Olin aga saanud õppetunni. Nimelt taipasin, et kogu tuumakusele vaatamata, mida paljud UT artiklid sisaldavad, ei ole see tegelikult ajakirjandus. Saati veel vaba. See on ühe asutuse siseväljaanne. Ei avatuse, kommunikatsiooni ega neist ühe või teise väärtuseks pidamisega pole sellel väljaandel midagi pistmist. Mistõttu mõjubki ülaltsiteeritud juhtkiri õõnsalt.
Muide, vaatasin veel just praegu, et Universitas Tartuensisel pole ka ISSNi numbrit, mis teebki ajakirjast ajakirja.
