Millest räägib president Ilves oma kõnedes võrreldes teiste lähedal asuvate riikide peadega?
Kui võrrelda president Ilvese kõnesid naaberriikide presidentide traditsiooniliste sõnavõttudega, siis selgub, et hoolimata mõnetisest kirikuõpetajalikust toonist ja hämarast sõnumist on Ilvese kõned üldjoontes arusaadavad. Kuid arenguruumi veel on.

Meil on vist kõigil üsna selge arusaamine sellest, mida presidendi kõne endast rahva jaoks kujutab. Meie presidentide seas on olnud paremaid ja kehvemaid sõnaseadjaid, aga üldiselt ootame temalt nagu kõigilt avalikelt kõnelejatelt, et ta võtaks selgelt ja tabavalt kokku selle, mis on oluline Eesti elu ja tuleviku mõtestamiseks. Kõige kehvem, mis saab juhtuda, on see, kui presidendi kõne on tühi ja kauge sõnamulin, millele järgnevad „kestvad ja tormilised kiiduavaldused”.

Mõni riigikogu liige on väljendanud soovi, et president ei unustaks oma aastapäevakõnes koputada meie südametunnistusele. Minu arvates on see mõnevõrra õõvastav seisukoht. Selle suhtumise tagant paistab mõtteviis, et presidendi kõne on paar korda aastas saadav saun, mille jaoks ülejäänud ajal võib mustust koguda. Südametunnistusele peavad koputama parlamendiliikmed ise — nii endale kui ka oma valijatele.

Peale selle on ääretult kohatu hakata vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kuhu on kutsutud külalisi mitte ainult Eestist, vaid ka mujalt, sisepoliitilist musta pesu pesema. Ma ei arva, et vabariigi sünnipäeval ei tohiks ülde rääkida muredest ega probleemidest, aga poliitikute tehtud või tegemata tööde eest noomimiseks või innustamiseks sobib pigem parlamendi hooaja avakõne.

Me võime küll mälu järgi võrrelda praeguse ja eelmiste presidentide kõnesid, kuid laiema konteksti nägemiseks oleks hea kuulata, millest kõnelevad meie naaberiikide presidendid. Võtsin Eesti Päevalehe palvel uurida, milline vahekord on Läti, Leedu ja Soome presidendi pidupäevakõnedes „südametunnistusele koputamise” ja kiitmise, asjalikkuse ja kujundlikkuse vahel. Võrdluseks heitsin pilgu ka parlamendi avamisel või muus sellises olukorras peetud kõnedele.

Leedu president: kujundlik ja asjalik

Leedu presidendi Dalia Grybauskaitė kõne Leedu riikluse päeval 6. juulil oli väga kujundlik ja vaevalt pooleleheküljeline mõtteavaldus Leedu vabadusest ja kodanikuks olemisest. Ta rõhutab, et kodanik peab mõtlema sellele, mida ta saab riigile anda, mitte mida riigilt nõuda. Grybauskaitė tahtis oma kujundiga Leedu riigist kui „igaühe parimast sõbrast — nii kaunist, ent samas nii ebatäiuslikust” viidata ilmselt sellele, et me oleme oma sõbrale truud ka siis, kui sõber on raskustes või ei vasta meie ootustele.

Kui Grybauskaitė pidupäevakõne jääb oma kujunditega veidi kaugeks ja hämaraks, siis võrdluseks torkab tema parlamendi ees peetud kõne „Riigi olukorrast” silma oma konkreetsusega. Poliitikuid nahutatakse erakondlike huvide esiplaanile seadmise ja korruptsiooni pärast. President on väga resoluutne. Ühestki teemast rääkides ei jää Leedu president üldsõnaliseks, vaid toob näiteid enda algatatud ettepanekutest, kohtuasjadest, seadusemuudatustest ja muudest konkreetsetest poliitilistest protsessidest.

Läti president: üllatavad sümbolid

Üsna ettearvatavalt rääkis mullu ametisse astunud Läti president Andris Bērziņš nii oma aastavahetuse kui ka eelmise aasta iseseisvuspäeva kõnes majandusraskustega toimetulekust. 18. novembril Läti iseseisvuspäeva puhul peetud kõne selgrooks oli üks kandev mõte: Läti saab oma raskustest üle, kui selle elanikud riiki usuvad ja on valmis näitama üles tugevust, vaprust ja austust oma ligimeste ja riigi vastu. See on raskustes riigi juhi innustav kõne.

Seda üllatavam on võrrelda iseseisvuspäeva kõnet presidendi rahva poole pöördumisega 1. jaanuaril. Siis osutas Läti riigipea oma kõnes üllatavalt karmilt „süüdlastele”. Endise pankurina viibutas ta sõrme majandus- ja rahandustegelaste poole, kes ei kontrollinud piisavalt Krājbanka olukorda, mis viis selle pankrotini, ning hurjutas Euroopa Liitu kollektiivselt, sest see pole takistanud liikmesriikide võlakriisi ja rahanduspaanikat ning kavandab kahekiiruselist Euroopat. Kõne ei ole eriti kujundirohke ning seda silmatorkavamalt ja üllatavamalt mõjub mõte, et Läti põhiseadus on „kirjutatud verega”, mida president Bērziņš kasutas keelereferendumist rääkides.

Ajaloolise võrdlusena tasub märkida, et praegusest presidendist eestlastele vahest rohkem tuttava Vaira Vīķe-Freiberga kõnedes oli sümboleid vahel kasutatud sedavõrd segaselt, et kuulajal-lugejal oli kõne mõtet üsna raske mõista. Vīķe-Freiberga viimases kõnes presidendina (2006. aastal) kohtab nii draakoneid kui ka ahju otsas vedelevaid laiskvorste. Eriti segaseks jääb presidendi mõte sellest, et Läti ei ole enam „kolmas, lolliohtu vend”, vaid on saanud õnneliku lõpu ja printsessi naiseks. Huvitav, kas teised kaks venda on Eesti ja Leedu, ja milline on olnud siis nende saatus?

Soome president: selge ja südamlik

Soome president peab aastas kaks olulisemat kõnet: aastavahetuse kõne 1. jaanuaril ja parlamendi avamisel peetava kõne. President Haloneni kõnet on algusest lõpuni meeldiv lugeda, sest see on positiivne ja konreetne ning annab tõesti aimu Soome riigi olukorrast ja tulevikusuundadest. Oma viimases kõnes ei kasutanud Halonen pea ühtegi kujundit. Hoolimata sellest polnud tema kõne kuiv ega mõjunud ametlikult. Ta rääkis looduskaitsest, riigikaitsest, Soome riigi huvidest ÜRO-s ja Euroopa Liidus, suhetest naaberriikidega. Muuseas mainis Halonen naabritest esimesena Eestit, kelle üleminek eurole kahte riiki omavahel veegi lähendas.

Minu eriala tõttu oli rõõmustav, et Halonen ei peljanud oma kõnes viidata sotsioloogilistele andmetele Soome ühiskonna ebavõrdsuse kasvu ja sellest tuleneva tervisliku seisundi ebavõrdsuse kohta! Olles selge ja konkreetne, ei erine Haloneni uusaastakõne oluliselt tema parlamendi avapäeval peetud kõnest. See on sama sisukas, toob samuti pigem esile eesmärgid ja tulevikuväljavaated, kui et rõhub mineviku pattudele.

Eesti kõne: ilulev ja hämar

Kui võrrelda Ilvese kõnesid naaberriikide presidentide omadega, siis on meie presidendi kõned neist kõige pikemad. Kõne pikkusest poleks lugu, kui vorm ja sisu oleksid omavahel heas vastavuses. Liigne ilukõnelisus ja hämar sõnum mõjuvad ainult kohatäitena.

Viimase aja ühe nõrgema kõne pidas president Ilves möödunud aastavahetusel. Mõned kujundid, mida president kasutas, panevad ainult käsi laiutama: mida näiteks mõtles president Ilves selle all, et „Euroopa toob meile lunastust” või et lõpuks on kätte jõunud aeg „panna käest oma lapsepõlve lelud”?

Sellised õõnsad kujundid muudavad presidendi kõne kirikuõpetajalikuks. Tõsi, ta ei lõpeta oma kõnet jumala õnnistuse palumisega (nagu tegi näiteks Vaira Vīķe-Freiberga), kuid üldine soodumus „südametunnistusele koputada” segatuna arusaamatu kujundlikkusega viib mõtted kantslist rahvale hüütud vormikohasele pühale sõnale. Palun rohkem selgust!

Ma ei tea, millest kavatseb president Ilves rääkida homme. Kui lugeda eelmisel aastal peetud kõne teksti, võiks samadele asjadele tähelepanu pöörata ka nüüd: ühtehoidmine, kodanikuühiskonna tugevus, poliitiline kultuur.

Põhjanaabritega võrreldes tundub, et Ilvesel on võimalik astuda veel mõni samm südamlikkuse ja asjalikkuse poole.