flamenco
´st ja
toros
´est."

Jah, võiks kihla vedada, et Buenos Airesest pärit Madriidi fotograaf Matias on klišeedest tülgastunud.

"Kas see on Portugalis samamoodi?" küsis ta mult kohe.

"Täpselt sama, alati fado, väga head road mereandidest, odav vein ja päikselised rannad. Kuid nüüd elan ma väga kaugel sellest - alates maist olen Tallinnas, Eesti pealinnas," vastasin.

"Eesti! Vau! Ja mida teed sa Eestis? Kas see on see riik, kus kaks nädalat tagasi toimusid maailma esimesed elektroonilised valimised?"

Selgitasin Matiasele, et tal on absoluutselt õigus ning lisaks sellele peaks ta teadma, et Tallinnas on Skype´i arenduse peakorter. See oli üks põhjustest, miks ma otsustasin elada väikese osa oma lühikesest elust karmis Põhjalas, kus wifi on elu normiks.

"Mul on tõesti seda vaja, mäletad, ma pean otsima infot ja seda edastama mitu korda päevas. Palju loomingulisem ja inspireerivam on seda teha cool´is ja rahulikus lounge´is."

Matiase tüdruksõber tuli meie juurde klaasi tumeda Rioja veiniga.

 

Neli ilusat klišeed

"Come on, João! Ma usun, et sa läksid Eestisse ka tüdrukute pärast. Räägi meile tõtt! Ma olen kuulnud, et nad näevad kõik välja nagu supermodellid".

Neid fakte on raske eitada - niisiis lisasin viimase põhjuse oma Eestisse tuleku põhjuste lühinimekirja. Sinna, kus ma põhjendan endale, miks ma eelistan lumist Tallinna kärarikkale Madriidile või melanhoolsele Lissabonile.

Lisaks muidugi sellele, et Tallinn on vahva hansalinn, hea strateegilise asukohaga, siin on odav korterit üürida, odav siia lennata, kohalikel on hea inglise keel, siin on mõnusad lounge´id vahutava capuccinoga, majandus areneb kiiresti, huvi maailma vastu on suur jnejne.

Teise pudeli veini avamisel olid mu sõbrad juba sügaval oma mõtetes Eestis, nende fantaasia lendles Vanalinna tänavatel.

"Muide, saad sa öelda meile, mis on tuntuim Eesti klišee," päris Matias.

Kuigi enamik eurooplasi vaatab Eestit endiselt kui eks-nõukogude vabariiki, vean kihla, et kõrgtehnoloogiline imidž on praegu võimsamalt maailma levimas. Näiteks:

- möödunud jõulude ajal Toompeal asuvas Portugali saatkonnas toimunud õhtusöögi ajal rääkis suursaadik sellekohase diplomaatilise nalja

- ei möödu ühtki nädalat, kui mulle ei helistaks mu toimetaja Portugali uudisteagentuurist Lusa, et küsida mult uudiseid e-hääletuse, SMS-maksete või Skype´s töötava nelja noore portugaallase kohta

Näib, et Eestis elades olen ma juba osa tänapäeva-järgsest ajast. Ma koostan raporteid tulevikust.

See vastab paljuski sellele, mida eestlased ise armastavad rõhutada. Sellele, kuidas nad ise tahavad, et neid väljaspoolt nähtaks: uued tehnoloogiad, kasvav turismi sihtmaa, Carmen Kassi laadsed supermodellid, suurepärased arhitektid ja veel paremad disainerid.

"Lühidalt, need võiksid olla neli põhilist klišeed maa kohta, kus ma elan," ütlesin Matiasele.

Huvitav. See avaldas kõigile sügavat muljet. Ise tundsin end olevat oma uue kodu hea suhtekorraldaja rollis.

"Need eestlased teavad väga hästi, kuidas end müüa," mõtlesin samal ajal.

Mainisin oma sütitavat kõnet pidades isegi peaminister Andrus Ansipi lubadust viia Eesti 2015. aastaks viie Euroopa rikkaima riigi hulka.

 

Taevast maa peale

Matiase tüdruksõber naeratas. Oli selge, et ta ei jäänud jäägitult uskuma seda Vana-Tallinna muinasjuttu. Mitte vaid tegelike põhjuste pärast, miks ma kannatan -20 kraadist pakast selle asemel, et süüa grillitud kala vabas õhus Atlandi ookeani ääres.

"Cherchez la femme..." Kuid ta oli palju õelam - või siis taibukam.

"Kas Eesti polegi siis endine kommunistlik riik?" küsis ta.

"Kindlasti!"

"Ja mis seal miinimumpalk on?"

"Arvan, et vähem kui 200 eurot..."

"Hmmm... Ma lugesin ka midagi seksiturismi kohta.. Kas see on tõsi?"

 "Jep, see on samuti tõsi."

"Ja seal peaks olema tohutu suur hulk venelasi, lugesin nende hallide passide kohta..."

"OK, umbes 100 000 venekeelset elanikku 400 000st saavad osaleda valimistel..."

Ning ta jätkas, püüdes mind reaalsusesse tagasi tõmmata, kahjustades sihilikult veidi mu Balti fantaasiat. 

Igaljuhul mul vedas: ta ei küsinud mult midagi Tõnismäe pronkssõduri ega HIV viiruse leviku kohta, mis on Eestis kümme korda suurem kui naaberriikides Soomes või Rootsis.

Imidž ja klišeed valitsevad maailma - see on meile juba teada.

Kuid me teame ka seda, et elu eksisteerib paljuski väljaspool neid kahte.

Sel ööl Madriidis taipasin ma lõpuks, et kuskil Toompea müüride taga peab peituma propagandageenius, kes sosistab taibukaid soovitusi.