Poliitika pole surnud, kuid lõhnab imelikult

Milline intellektuaalne sära, millised vaimukused ja sädelevad metafoorid lendavad, kui vabariigi vaimukahurid kulutavad terveid koormaid parimat laskemoona Rahvaliidu varisenud müüride pihta laskmiseks ja arutamiseks, kes kellele ära sööb!

See meenutab mulle väga Ilfi ja Petrovi surematut romaani “Kuldvasikas”, kus päikesepaistelisel majahoovil istusid pikeevestides vanamehed ning arutasid isekeskis poliitika üle. Kui nende arutelu tänapäeva Eestisse üle kanda, siis kõlaks see umbes nii:

“See Villu Reiljan on ikka nupumees!”

“Arnold Rüütel on ka nupumees!”

“No Karel Rüütli küll nupumees ei ole!”

“Ärge unustage Pihli, Jüri Pihli!”

“Jah, Pihlile juba sõrme suhu ei pistaks!”

Ja nii edasi ja nii edasi. Tüüpiline pikeevestide jobutamine pärastlõunal, justkui oleks iva tõesti selles, kas Rahvaliit jätkab iseseisvana või mitte. Mitte selles ei ole asi. Lagunevast kerest põgenevate liikmete hulk on marginaalne, tülitsemine on Rahvaliidu maine nagunii päin p******ä lasknud, nagu soomlased ütlevad. Aga Rahvaliidu esindajate positsioon kohalikes volikogudes ja presidendivalimiste puhul valijameeste hulgas on tähelepanuväärne valuuta. Just nende nimel käibki võitlus.

Teiseks on kogu diskussioon täiesti instrumentaalne. Nagu ütleb tänases Ekspressis Sampo Panga juht Aivar Rehe, on järgmises valimistsüklis suur võiduvõimalus neil poliitikutel, kes teevad midagi reaalset Eesti suurima probleemi – tööpuuduse vähendamiseks. Kas olete kordagi Rahvaliidu diskussioonis kuulnud räägitavat maal valitseva töötuse vähendamisest, uute töökohtade loomisest, töötute olukorra parandamisest? Mina küll ei ole! Ikka jagatakse kohti, nimesid, piirkondi, hääli nagu orjaturul. Arvutatakse välja erakondlikku kasu. Just see iseloomustabki kogu arutelu – see ei lähtu mitte valijate huvidest, vaid poliitikute endi kitsast huvist oma positsioonide kindlustamisel.

Üks asi veel. Tänases Ekspressis on Andrei ­Hvostovi kirjutis roheliste ees seisvast valikust: kas tegutseda erakonnana, millel on kindel juht nagu hundikarjal (ja miks ei võiks see olla tugev emahunt?), või kogukonnana, kuhu kuulutakse ja lihtsalt omavahel arutatakse asju. Aga paistab, et nii rohelised, rahvaliitlased kui sotsid ongi juba muutunud sisemiselt lõhenenud kogukondadeks, neil puuduvad selged juhid, kellega tõsistest asjadest rääkida. Kes juhib ikkagi rohelisi? Aga Rahvaliitu? Kas Mai Treial ikka juhib? Või teeb seda Villu Reiljan?

Või siis sotsid. Riigikogus on tore mees Eiki Nestor. Teles esineb Rakvere näitleja Indrek Saar. Kusagil Tallinna linnavalitsuse katakombides istub Jüri Pihl. Muide, mida ta seal üldse teeb? Siis figureerib siin-seal veel “Tallinna sotside juht” Andres Anvelt. Parafraseerides Henry Kissingeri kuulsat küsimust, kellele helistada, et rääkida Euroopaga, siis kellele helistada, kui tahaks rääkida sotside, rahvaliidu või rohelistega? Ei tea, vastaks vürst Gabriel selle peale naeratades.

Anna jumal jõudu sellest segadusest aru saada. Poliitika my ass.