Vallo Kruuser
Mis määrab mulje riigist? On see väga oluline, kas see mulje on suurepärane või masendav, tõene või väär? Uudisteagentuurist Ananova laekuvate uudiste baasil on mulle jäänud mulje, et näiteks Rumeenia on selline riik, kus toimuvad iga päev veidrad ja uskumatud lood, inimesed elavad külades justkui mingis paralleelreaalsuses, kus elu liigub musta komöödia reeglite järgi. Ma pole Rumeenias kunagi käinud, mulje on selline, et reis sinna võiks kujuneda vägagi meeleolukaks, kuid samas ka eluohtlikuks, sest iial ei või teada, mida rumeenlane järgmisena ette võtab.

Mõni päev tagasi jooksis uudistest läbi teade, et Borati film on Kasahstanist teinud turismimagneti. Välismaised turismibürood on selle riigi pannud oma soovituslike sihtkohtade nimekirja, kasahhi raha tenge järele on lääneriikide valuutavahetuspunktides suurenenud nõudlus, kasahhid ehitavad usinalt uusi hotelle ja lisavad lennuliine. Riigi poliitikud on marus, et nende kaunist ja rikkast, arenenud maast on maailma silmis ühe hullu koomiku käe läbi kujundatud farss. Ärimeestel ilmselt on nägu naerul, sest uudishimulikud turistid toovad rikkust juurde. Muidugi on sellised muljed suvalised ja pealiskaudsed, kuid iga riigi kohta on olemas mingi valdav arvamus, olgu see siis õige või vale. Ja see mulje mõjutab kahtlemata ka neid inimesi, kes riigis elavad.

 

Ma elan üürikorteris, minu korteriomanik on eesti daam, kes praegu elab ja töötab Soomes. Tal on plaan tulla pensionipõlve pidama Eestisse. Paar päeva tagasi saatis ta mulle meili, kus kirjutab: "Valimised läksid õnneks rahuldavalt. Eks mina ka venitasin oma otsustamistega, sest kui Savisaar oleks presidendiks saanud, ja seda ta oleks kuidagi Rüütli tagasitõmbumise korral saanudki, ei oleks mina kunagi Eestisse tagasi tulnud. Kui Ilves presidendiks sai, sai eesti rahvas lisaaega ja mina otsustasin tagasi tulla. Olin juba uurinud Soome kodakondsuse võtmist ja parteigi oli mul valmis..." Tegemist on väga eestimeelse eestlasega, ta on koju tellinud ka ETV ning jälgib aktiivselt nii Soome kui Eesti poliitikas toimuvat. Muidugi ei ole tal mingid eksperthinnangud, kuid mulje kujuneb ometi. Ja see mulje võib saada otsustavaks mitte ainult tema tagasituleku plaanide osas. Kindlasti ei ole tema ainus välismaal elav eestlane, kes on algselt läinud mõneks aastaks mujale, kindla plaaniga tagasi tulla, kuid kelle plaanid kohalikud eestlased oma käitumisega ise liiva võivad jooksutada. Ta kirjutab veel: "Neid valimisstuudioid oli küll häbi kuulata, nagu järelaitamistund debiilikute koolis..." Ega ei taha ju elada riigis, mille eesotsas istuvad inimesed, kelle sõnaseadmisest ja mõttekäikudest sa lugu ei pea ning koguni nende pärast piinlikkust tunned.

 

Eesti valimistega seoses pirisesid taanlased, et näe kõige vaesem Euroopa Liidu riik aga näe, tegid e-valimised. Kuskohast see kõige vaesem äkki tuli, seda ma ei oska aimata, ju siis taanlastel on selline mulje. Sellise arvamuse kujunemisele võisid kaasa aidata ka sentelugevad riigikogulased, kellel jätkus eestlaslikku südikust nõuda raha Presidendi vastuvõtul käimise eest. Ega kõiki ei olegi võrdselt arunatukesega õnnistatud ja mis teha, kui pärast kauges linnas piduskäimist enam leiva peale võid määrida ei saa, sest kogu raha on hirmus kalli hotelli peale kulunud. Niisugused napakad teod on just sellised, mis jõuavad uudisteagentuuride kurioosumuudiste vahendusel maailmani ja panevad lugejaid muigama. Hahaha, mis jube kolgas see on, kus valitsuse liikmed nõuavad riigilt kleidiraha. Hea muidugi, kui väikeriigile üldse tähelepanu pööratakse ja enam ei pea vähemalt Euroopas ringi reisides seletama, kuskohas see Eesti täpselt asub, aga ma tahaksin, et mind ei vaadataks kaastundlike pilkudega, kui ma ütlen, et ma olen Eestist. Näe, vaesekene, Euroopa Liidu kõige vaesema riigi kodanik, kelle valitsus on The Economisti hinnangul opakas.

 

Rahvas ei ole õnnelik, kui valitsuse liikmed päevast päeva sellega tegelevad, et aina uusi ja hullemaid käkke kokku keerata. Häbi muidugi ei tapa ja ilmselt ei hakka eestlased massiliselt välja rändama lihtsalt sellepärast, et presidendiks või peaministriks on inimene, kelle moraalsed tõekspidamised totaalselt vastukarva on. Kuid on küllalt palju selliseid eestlasi, kes juba elavad mujal ning nendel on juba lihtne mitte tagasi tulla. Rahulolematus valitsusega ja pukis istuvate poliitikutega paratamatult mürgitab elu. Eestlased on niigi vimma täis, ei tea, kui palju seda vimma meie sisse juurde mahub. Ma tahaks jälle näha seda päeva, kui ma saan olla uhke selle üle, kus ma elan. Pärast sügisesi presidendivalimisi hakkas päike juba natukene rohkem paistma, nüüd võiks uus valitsushooaeg muljet veidi kergitama hakata.