Põlvkondade kohtumine Viljandis
Reede öösel oli Viljandis õhk kuum ja umbne nagu kilemajas. Sadas sooja vihma ja ikkagi oli palav. Folgifestivalil tungles järve ääres palju rahvast, veepealset etendust polnud näha. Istusime liival ja jõime Kirsimäelt veinitelgist kaasa ostetud jooki.
Mingid noored tulid rääkima, et kuidas meil läheb ja mis me teeme. Ise tulid, sellisel sõbralikul moel. Tüdruku vanus võis olla 18 või 19, poisil 21, vähemalt nii ta ütles.
Rääkisime, et naudime prosecco’t – väga hea, kuiv, peene mulliga. Nad polnud kuulnudki sellisest joogist. Ütlesid, et jõid just lauaviina. Küsisid suitsu, me ei andnud, sest pole neil vaja suitsetada. Nad võiksid meie lapsed olla.
Hakkasime targutama: et kui nad tahavad 45selt ka keegi olla, siis mingu õppima.
Nad vastasid, et ah, ärgu me ajagu mingit vanurite juttu, ega nad selleks siia tulnud.
Tüdruk tuli just välismaalt töölt ja mõtles, et ehk läheb tagasi. Poiss arvas, et nad võiksid sõbrad üles otsida. Ta kandis pesapalluri mütsi, mida meie põlvkond kutsub ajupikendajaks.
Rebisime niisama kildu, kui tüdruk ütles, et ta ei saa õppima minna, sest tal pole raha. Ema teda ei toetaks. Poissi üllatas, et tüdruk üldse mõtles õppimisest.
“Päriselt ka mine õppima, ma olen Eesti Ekspressi ajakirjanik, ma tean,” panin välja kõige kõvema trumbi. Tüdruk vist ei kuulnudki seda, sest tal telefon vahetpidamata helises. Sõbrad otsisid neid taga.
Lahku minnes kallistasime. Nagu heade tuttavatega jätnuks hüvasti. Tüdruk sosistas, et ta sooviks, et ma oleksin tema ema.
Tagantjärele tunnen nende noorte pärast muret, sest tean, et meie ühiskonnal pole mitte mingit võimekust neid lapsi edasi arenema sundida. Meil jääb ellu tugevam. Kui vanematel pole haridust, tööd ega ka soovi õppida uut ametit, siis mis nõu oskavad nad oma lastele edasise elu planeerimiseks anda?
Seekordne majanduskriis, suurim, mida uus-Eesti on näinud, toob kaasa pikaajaliste töötute seltskonna.
Analüütikud ütlevad, et töötute arv hakkab vähenema vaid kümne tuhande inimese kaupa aastas (töötuid on 100 000 tuuris). Nii aeglaselt!
Pole ka kindel, et kõik lootused saab koolile ehitada. Käisin ühes Tartu Annelinna põhikoolis. Paljud meist õppisid neljadele-viitele. Mõni sai isegi medali. Aga hiljem kõrgkooli läks mõni üksik. Ma siiani ei saa aru, miks? Nad olid tublid! Ju neil kodust polnud survet edasi õppida.
