Kas teiste halvustamine teeb kedagi paremaks?

Hirm ja viha pole just parimad nõuandjad. Aga just neist tunnetest see kõik ju toitub. Nagu nurkaaetud tige loom, kes suudab vaid klähvida ja hambaid näidata.

Nagu oleksid kõik teised süüdi.

Ega siis kõik need, kes meie poolt ei ole, kohe meie vastu ei pruugi olla.

Üha rohkem hakatakse aru saama, et me ei olegi miski eriline tegija rahvas ega riik mitte üheski suhtes. Pigem üsna harilik, isegi kehvakene. Ja mis siis sellest?

Et, võtaks ehk vähe vabamalt. Ei pea ju kogu aeg nii pinges olema. Paljugi, mis ülekohut on varem meile tehtud. Mõnikord võib andeks anda ka siis, kui vabandusi polegi.

Võib aknad lahti teha, värsket õhku sisse lasta. Ei juhtu midagi hullu.

Väljast kostab võõrkeelset juttu? - Ja mis selles siis nii väga õudset peaks olema? Võiks ehk hoopis kõrvad lahti teha ja katsuda väheke aru saada. Ehk isegi õppida midagi.

Miks see ei võiks olla sõbralik, muhe ja mahe väike maa, kus kõigil on mõnus ja hea olla? On ju ka pehmeid väärtusi küllaldaselt.

Enda ja teiste närvi ajamine tuleb juba üsna hästi välja. Prooviks nüüd vähe rahuneda ja lõdvemalt võtta. Ei pea iga hinna eest kõike kontrollima ega karistama.

Õigupoolest ei ole ju midagi hullu juhtunud. Noh, majandus on omadega põhjas. Inflatsioon sööb viimasedki säästud. Euroopast pakutavate miljarditega ei osata midagi peale hakata. Kodakondsuspoliitika on umbe jooksnud. Valitsus ja Riigikogu kipuvad zombistuma. Aga muidu on ju kõik hästi.

Pole ju vaja kogu aeg midagi karta või häbeneda. Oleme sellised, nagu me oleme. Väheke tohmakad ja pikatoimelised, talupoja tagantjärgi-tarkusega. Noh ja siis?

Miks näiteks imestada, et Tartu Ülikool ei kuulugi 600 maailma parima kõrgkooli hulka? Miks ta peakski?

Miks näiteks solvuda, kui meid ida-eurooplasteks peetakse? Need me ju olemegi. Nii nagu "neeger" pole halvustav sõna meie keeles, nii pole seda ka "ida-eurooplane" teistes keeltes.

Las see külm ja kange vabadussammas jääb mälestama meie patriotismi-ajajärku. Miks mitte.