Punane „bordell-takso"' hallide hiirte linnas
Taaskord oli põhjust veenduda, et me elame hallide hiirte ühiskonnas. Kõik, mis pole harjumuspäraselt hall, ärritab. Punane takso?! Padjad, lepatriinud ja veel igasugused tavatud vidinad.... ja taksojuhiks ekstsentriline daam punases. Liig mis liig! Hallide hiirte jõugu lõugade vahele on visatud tegelikult õige mitu tugevatoimelist sihtärritajat korraga.
Erinev on kahtlane
Samal ööl näidati telekast filmi „Kurjus". See film oli Rootsi kinnisest poistekoolist. „Ole tavaline. Ära paista mitte millegagi silma, siis sind ei torgita," ütles filmis tuupurist Pierre peategelasele Erikule. Selline loogika ei päde kahjuks mitte ainult kinnises internaatkoolis vaid ka nö. vabas ühiskonnas, kus valitseb halluse ülemvõim.
Paratamatult meenub eelneva taustal paari aasta tagune lugu, mis ühe mu halli värvi mittearmastava sõbrannaga juhtus. Ühel ilusal suveõhtul juhtus tema rahulikult mööda Kentmanni tänavat kesklinna poole kulgema... Jassir Arafati tunnusrätik üll, selle all supermini kleit, lõhkirebitud roosades võrksukkades pikad jalad. Niigi tähelepanuväärseid sukki oli ohtralt lapsikute mesilasemärkidega kaunistatud. Varbaotsas võilillekollased kingad, punktiks i-peal kandis ta vööl ehtsat setu pussi.
Ühel ootamatul hetkel tundis ta, et käed väänatakse jõuliselt seljale, nagu seiklusfilmis. Ameerika saatkonna eestlasest turvamees arvas, et tegu on rahvusvahelise julgeoleku seisukohalt ohtliku terroristiga ning otsustas meetmed tarvitusele võtta.
Õiged pätid armastavad halli
Nojah, niipalju kui mina telekast terroriste või pätte olen näinud, kannavad nad pigem mingit suvalist tumedat ürpi ja eriti ohtlikud tüübid kannavad halli ülikonda. Aga roosad võrksukad lõid tolle õnnetu noormehe maailmapildi ilmselt korralikult kõikuma. Täpselt sama asjaga sai hakkama nii seest kui väljast tulipunane takso.
Keskmise loogika järgi olgu auto hall- sopp ei paista välja ja ei ärata ka liikluspolitsei tähelepanu. Üks mu tuttav ostis kord kollase auto, ümberolijad hädaldasid siis kooris: värvi üle, sellega ei saa ju sõita, ment kohe kannul...
Tõsise pätt-takso peale olen ma sattunud küll. Minu kõige karmim taksosõit kulmineerus sellega, et koduukse ees molli saamisest jäi milligrammike puudu. Ma ei suuda seda taksot ega taksojuhti kirjeldada - see oli täiesti tavaline auto. Juht oli ka tavaline: keskmist kasvu, keskmise kehaehituse ja keskmist värvi juustega mees... seljas oli tal mingi tume ürp. Ainult see, palju ta raha tahtis oli kõike muud, kui tavaline.
Kas tulipunase Lepatriinutaksoga oleks võimalik midagi sarnast teha? Isegi teoreetiliselt mitte.
Isasinimese enesekeskne loogika
Teine püha asi, mida Lepatriinutakso veel valusalt puudutada suutis, on isasinimese kõveralt kanaliseeritud edevus. Ma mõtlen siinkohal seda, et enamik mehi ei kekuta avalikult peegli ees, aga näivad senimaani arvavat, et naised värvivad juukseid, silmi, kannavad kontsi, miniseelikuid ja üldse riideid nende püüdmiseks. Ja kui naine julgeb öelda, et sorry, mind absoluutselt ei huvita, mis sa arvad, aga ma tunnen ennast just sellises vormistuses endana, siis nad solvuvad. „Ha-ha-ha... teadagi, ikka meeste pärast riietud, ega siis ometi teiste naiste... mis loll jutt see veel on, et iseenda" - see on haavunud isase positsioonivõitlus.
Mööda Tallinna sõidab niivõrd tähelepanuväärse välimusega takso, enesekindla naisjuhiga, kes julgeb öelda - ei, mulle meeldib punane värv ja ma tunnen ennast sellises keskkonnas hästi... kui tahad sõidutan su oma isiklikus minimaailmas punktist A punkti B.
End maailmanabaks pidav hallide hiirte armee ei oska antud situatsioonis muud teha, kui abitult karjuda:" Lits selline! Nagunii müütab keppi!"
Elagu Lepatriinud, hallides ülikondades hiirte kiuste!
