06.09.2007, 00:00
Räägi inimesega!
Saue steriliseerimistehase ja Tallinna Männiku tee
juhtumeid seob üks ühine tunnus: kõik kooskõlastused
ametkondadega on olemas, pole vaid räägitud inimestega, keda
pöördelised muudatused lähiümbruses otseselt puudutavad.
Inimene, tujukas ja irratsionaalne, ajab muidugi sõrad vastu, kui ette hoiatamata hakkab ühel päeval tööle “kiirgav” tehas või ühel hommikul hakkavad vinguma saed tema kodumaja ees.
Ametnike seisukohalt takistab kohalik vastupanu teadagi “arengut” (selle võlusõnaga maskeeritakse sageli küll vaid oma igapäevast tööd). Detailplaneeringu tutvustuse teade oli ju linnaosavalitsuses kolm nädalat üheksast viieni üleval!
Kuidas küll enne valimisi jätkub poliitikasse pürgijatel energiat ummistada inimeste kodupostkaste teabega ja nüüd on PR-pauer otsas?
Riik ja linn on paljude ametnike ja ka poliitikute vaatepunktist eesmärgid omaette ja riigi kodanikud ning linlased pidurid nende abstraktsete moodustiste teel (paremal juhul vahendid).
Valgustatud autokraatial on muidugi eeliseid: ebameeldivad otsused, mis puudutavad kogu rahvast, kuid mille tagamaadest arusaamine nõuab eriteadmisi, võetakse vastu kitsas ringis.
Tulemuseks kiirus, efektiivsus, odavus. Vene ajal nii otsuseid tehtigi, sest poliitilistel jõududel oli teadagi 99,9protsendiline toetus ja võimule lähedaste ekspertide võim (teadlased, spetsialistid) oli suurem kui vaba maailma riikides. Ei saa öelda, et tehtud otsused oleksid olnud alati halvad. Küsimus on põhimõtteline: kas me oleme valinud demokraatia või eelistame sisimas korda, kus ühed otsustavad ja teisi isegi ei kuulata ära?
Muidugi ei saa eriettevalmistuseta inimene aru tuumafüüsikast ega logistikast. Rääkimata julgeolekust ja rahvusvaheliste suhete nüanssidest. Näiteks, miks ikkagi peab Eesti edasi osalema Iraagi sõjas, kui kahtlused on haaranud ameeriklasi endid, rääkimata nende liitlastest brittidest, või nüüd viima üksused Aafrikasse Darfuri? Viimase puhul ei saa asjast ilmselt aru isegi rahva valitud Riigikogu, sest otsuse Eesti osalemisest Põhjala lahingugrupis teeb kaitseminister Aaviksoo isiklikult. Või kui tegemist on poliitiliste otsustega, siis ei peagi kellelegi seletama, miks see vajalik on?
Mis ikkagi saaks, kui Eesti Sudaanis ega Tšaadis maksumaksja raha eest ja kellegi isade, vendade ja poegade abil korda ei looks ja kui Iraagi missioon lõpeks aastavahetusel?
Muidugi pole Faktumi & Ariko tehtud rahvaküsitlusel selgunud Iraagi-vastasus valgustatud ja informeeritud seisukoht, vaid tundeküsimus. Nagu on ka Steri tehase vastu suunatud protest ja Männiku tee puud. Enam ei aita küll ka see, kui lugupeetud füüsikud seletaksid Saue elanikele valemite abil kiirguse olemust ja mõni logistik Männiku tee laienduse vältimatust Tallinna liikluse seisukohalt.
Rohkem respekti “kohalike” vastu, olgu nad siis linna või riigi elanikud, oleks ametnikel ja poliitikutel tulnud näidata palju varem! Küsimus ei olegi niivõrd rahvahulkade taktikepi järgi jooksmises, vaid inimeste tõsiselt võtmises ja kaasamises. Räägi inimesega, võimukandja, nii et ta aru saab, ja paljud asjad lahenevad iseenesest.
Inimene, tujukas ja irratsionaalne, ajab muidugi sõrad vastu, kui ette hoiatamata hakkab ühel päeval tööle “kiirgav” tehas või ühel hommikul hakkavad vinguma saed tema kodumaja ees.
Ametnike seisukohalt takistab kohalik vastupanu teadagi “arengut” (selle võlusõnaga maskeeritakse sageli küll vaid oma igapäevast tööd). Detailplaneeringu tutvustuse teade oli ju linnaosavalitsuses kolm nädalat üheksast viieni üleval!
Kuidas küll enne valimisi jätkub poliitikasse pürgijatel energiat ummistada inimeste kodupostkaste teabega ja nüüd on PR-pauer otsas?
Riik ja linn on paljude ametnike ja ka poliitikute vaatepunktist eesmärgid omaette ja riigi kodanikud ning linlased pidurid nende abstraktsete moodustiste teel (paremal juhul vahendid).
Valgustatud autokraatial on muidugi eeliseid: ebameeldivad otsused, mis puudutavad kogu rahvast, kuid mille tagamaadest arusaamine nõuab eriteadmisi, võetakse vastu kitsas ringis.
Tulemuseks kiirus, efektiivsus, odavus. Vene ajal nii otsuseid tehtigi, sest poliitilistel jõududel oli teadagi 99,9protsendiline toetus ja võimule lähedaste ekspertide võim (teadlased, spetsialistid) oli suurem kui vaba maailma riikides. Ei saa öelda, et tehtud otsused oleksid olnud alati halvad. Küsimus on põhimõtteline: kas me oleme valinud demokraatia või eelistame sisimas korda, kus ühed otsustavad ja teisi isegi ei kuulata ära?
Muidugi ei saa eriettevalmistuseta inimene aru tuumafüüsikast ega logistikast. Rääkimata julgeolekust ja rahvusvaheliste suhete nüanssidest. Näiteks, miks ikkagi peab Eesti edasi osalema Iraagi sõjas, kui kahtlused on haaranud ameeriklasi endid, rääkimata nende liitlastest brittidest, või nüüd viima üksused Aafrikasse Darfuri? Viimase puhul ei saa asjast ilmselt aru isegi rahva valitud Riigikogu, sest otsuse Eesti osalemisest Põhjala lahingugrupis teeb kaitseminister Aaviksoo isiklikult. Või kui tegemist on poliitiliste otsustega, siis ei peagi kellelegi seletama, miks see vajalik on?
Mis ikkagi saaks, kui Eesti Sudaanis ega Tšaadis maksumaksja raha eest ja kellegi isade, vendade ja poegade abil korda ei looks ja kui Iraagi missioon lõpeks aastavahetusel?
Muidugi pole Faktumi & Ariko tehtud rahvaküsitlusel selgunud Iraagi-vastasus valgustatud ja informeeritud seisukoht, vaid tundeküsimus. Nagu on ka Steri tehase vastu suunatud protest ja Männiku tee puud. Enam ei aita küll ka see, kui lugupeetud füüsikud seletaksid Saue elanikele valemite abil kiirguse olemust ja mõni logistik Männiku tee laienduse vältimatust Tallinna liikluse seisukohalt.
Rohkem respekti “kohalike” vastu, olgu nad siis linna või riigi elanikud, oleks ametnikel ja poliitikutel tulnud näidata palju varem! Küsimus ei olegi niivõrd rahvahulkade taktikepi järgi jooksmises, vaid inimeste tõsiselt võtmises ja kaasamises. Räägi inimesega, võimukandja, nii et ta aru saab, ja paljud asjad lahenevad iseenesest.