Mikk Salu Foto: Hendrik Osula

Kõigepealt, Mary Kross ei saa kaasusest välja kõndida ja öelda: mind mõisteti õigeks. Oportuniteet ei ole õigeksmõistmine*.

Krossi puhul saab juhtunu kokku võtta järgmiselt: uurimine on lõpetatud, tegu (valetamine) on toimunud ja omaks võetud ning karistus (3000 eurot trahvi) saabunud. Kitsas kriminaalõiguslikus mõttes saab küll öelda, et Kross ei jäänud süüdi ja karistusregistrisse märget ei tehta. Aga süül on ka laiem tähendus ja sellest süüst Kross puhtaks ei jäänud. Valetamine toimus, selle omaks võtmine on oportuniteedi eeldus ja kui kohtunik, prokurör ning Mary Kross allkirjad alla panevad, siis nii on. Mary Kross valetas. Valik oportuniteedi kasuks põhineb ökonoomikal. Süü on olemas, valetamine toimus, aga kui sa selle omaks võtad, siis pole meil vaja minna kohtusse vaidlema, aega ja raha raiskama.

Mis oleks juhtunud, kui prokuratuur oleks Krossi juhtumiga ikkagi kohtusse läinud? Kõigepealt see, et prokuratuurile oleks säilinud teatav risk, et nad ikkagi ei suuda asja ära tõestada. Kui aga ka oleksid suutnud, siis tõenäoliselt ei oleks karistus suuresti erinenud sellest, mis praegu saavutati. Varem kriminaalkorras karistamata inimene ja teise astme kuritegu - ikka rahatrahv. Võib-olla oleks number olnud natuke suurem, võib-olla natuke väiksem, aga kas sellel on tegelikult vahet?

Kokkuvõttes on probleem selles, et paljud inimesed ei tee vahet kahte liiki karistuste vahel.

Kuna praegu ei ole teada, kuidas uuriti ning milliseid tõendeid koguti, jääb prokuratuurile ka risk, et äkki kohus leiab, et mõned tõendid ei ole kohtukõlbulikud. Meedias avaldatu põhjal on teada, et üheks faktiks Krossi vastu oli see, et Krossi ei saadud Stroomi rannas kividega loopida, sest Kross ei viibinud Stroomi rannas. Kuidas see aga kindlaks tehti?

Kui Mary Krossi liikumistrajektoore uuriti mobiiltelefoni sideandmete abil, siis üks advokaat ütles Ekspressile, et Euroopa kohtud lubavad sideandmete kasutamist hoopis konservatiivsemalt kui Eestis prokuratuur tahaks. See on muidugi spekulatsioon, aga sideandmete abil Krossi vastu kogutud tõendid oleks võinud tekitada kohtus vaidlemist, mis oleks lisaks Krossi juhtumile võinud panna pretsedendi läbi tekitamise löögi alla ka mõned teised ja prokuratuuri jaoks olulisemad uurimised.

Kõik ülaltoodu ei tähenda, et oportuniteet oli antud juhul ainuvõimalik ja parim lahendus. On ka olulisi argumente, miks ikkagi oleks pidanud minema kohtulikule menetlusele ja kui vaja ka need menetlusega seotud riskid võtma. Kindlasti võib antud juhul kritiseerida prokuratuuri selleski, et nende tunnetus ja arusaam ühiskondlikult sensitiivsetest teemadest on väga tömp ja avalikkusele selgituste jagamisel hüpati otse ämbrisse.

Näiteks see, et prokuratuur antud juhul ei suutnud selgitada, mis erinevus on avalikul menetlushuvil ja avalikul huvil. Tähele tasub panna, et Krossi asi lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Avalik menetlushuvi on aga kitsas kriminaalõiguslik termin, mille sisu on see, et prokuratuur loeb raha. Lihtsamalt sõnastatuna ütleb prokuratuur Krossi oportuniteedi puhul seda, et meil pole mõtet minna kohtusse ja kulutada kohtulikule menetlusele 20 000 eurot, kui olemasoleva kohtupraktika põhjal on prognoositav, et kohus mõistab Krossilt tõenäoliselt välja umbes 3000-5000 eurot. Kulutada 20 000 selleks, et saada 3000 eurone karistus? Ei tasu lihtsalt ära.**

Avalik huvi, mille all inimesed mõtlevad seda, et lehed kirjutavad ja ministrid pressikonverentsil räägivad, on hoopis teine asi, aga see pole Krossiga sõlmitud oportuniteedi sisu. Seda, et kommentaarid erinevusest aru ei saa, võib mõista. See aga, et prokuratuur ei suuda asju selgitada, on nende viga.

Kokkuvõttes on probleem selles, et paljud inimesed ei tee vahet kahte liiki karistuste vahel. Üks on karistus kitsalt kriminaalõigusliku lahendi mõttes, see on prokuratuuri töö ja selle nad saavutasid. Teine on ühiskondlik karistus, näiteks avalik hukkamõist Mary Krossi või kõigi nende suhtes, kes tema valega kaasa jooksid. Keegi ei keela, ammugi mitte prokuratuur, tegeleda ühiskondliku karistamisega, hukkamõistmise ja kritiseerimisega. Võib kritiseerida Mary Krossi. Võib kritiseerida Indrek Saart, kes valitsuse pressikonverentsil omal ajal Krossi valet paljundas, Võib kritiseerida kõiki teisi. Lihtsalt see ei ole prokuratuuri ega kriminaalmenetluse asi teha.

*Tasub lugeda professor Jaan Sootaki ammust (PM, 12.06.2012) selgitust, mis oportuniteet on ja mis ta ei ole.

** Avaliku huvi ja avaliku menetlushuvi erinevustest on kirjutanud endine riigi peaprokurör Norman Aas.