Rahvusliku kapitali kaks kaotust korraga
Kommivabriku Kalev müük Norra kontsernile Orkla on märgilise tähtsusega sündmus. Masu alguses ennustasid ju analüütikud ja majandustegelased, et paljud siinsed ettevõtted vahetavad omanikke – nii nagu eelmise kriisi ajal, kui Hansapank ja Ühispank läksid rootslaste kätte, norrakad võtsid Postimehe, Hans H. Luik sebis rootslastega, Urmas Sõõrumaa Falckiga ja nii edasi.
Läks aga teisiti. Mingit võimsat ülevõtmiste lainet pole nähtud, kui mõned Toomas Tooli, Marcel Vichmanni ja teiste vanade kalade aktsioonid välja arvata.
Trehvasin paar nädalat tagasi Aare Tammemäega investeerimispangast Redgate Capital. Ta selgitas, et näiteks pangad on ettevaatlikud ülevõtmiste rahastamisel. Tõepoolest – ka Kalevi eelmine ostukatse kukkus läbi seetõttu, et Indrek Rahumaa ei saanud laenu.
Teiseks muutus Eesti tabuks erakapitali fondide jaoks, kes siin varem ettevõtteid kokku ostsid. Skandinaavlased uskusid, et kroon devalveeritakse.
Mulle tuli kohe meelde Gert Tiivase juhitav fond East Capital Explorer, kel seisis mullu 2,8 miljardit krooni arve peal, aga Rootsi ülemused ei lubanud seda Baltikumi panna.
Aare tähelepanekute kohaselt tõusevad praegu esile kahte sorti investorid.
Esiteks jõukad eraisikud ja avalikkusele vähetuntud ettevõtted. Näiteks Tammemäe büroo aitas rikaste venelaste pundil üle võtta Loksa laevatehast. Ja Jüri Mõis ostis betoonifirma Talot.
Eraisikute ostuvõimel on muidugi piir ees, kuigi Tammemäe sõnul kaaluti näiteks mõni aeg tagasi vaid kümne miljoni krooniga müüa pool firmast, millel on miljardi krooni suurune käive, tehased Baltikumis ning tugev ekspordi potentsiaal.
Teise kategooria ostjaid moodustavad strateegilised investorid, kes otsivad oma ala ettevõtteid. Muuseas mainis ta hästiinformeeritud inimesena justkui muuseas, et leedulased vaatavad toiduainete sektoris ringi ja ka Põltsamaa Felixiga seotud seltskond ehk Orkla on võimeline üht-teist ostma. Lasin selle kõrvust mööda: arvasin, et norralased huvituvad ehk mõnest suurmajandist või mahlatootmisest, Kalevi ost ei tulnud mulle pähegi.
Viimasel nädalal toimus Eestis aga teinegi märgilise tähtsusega investeerimisalane sündmus. See oli Merirahus asuva põhjakäinud kortermajade arenduse enampakkumine.
Seni on sellised enampakkumised toimunud tavaliselt kirjalikult ja vähese huviga, seekord aga käis oksjon suuliselt, mis lubas hinda kiiresti üles kerida.
Kohal oli kaks huvilist. Üks oli Redgate’iga seotud punt, kes pidi ühel hetkel käed jõuetult alla laskma. Sest vastasel tundus olevat põhjatu rahakott, ei ühtegi limiiti ees.
Küsite nüüd, et kes on praegu selline rikas troll?
Raha on lademes vaid ühte sorti asutustes – pankades.
Teine pakkuja oligi Swedbanki kinnisvarafirma. Tema ostis arenduse lõdva käega ära. Panga uus strateegia ütlebki, et kinnisvaraharu hakkab ebaõnnestunud projekte kokku ostma ja arendama ning müüb need majanduse kosudes 3–4 aasta pärast kasuga maha.
Muidugi võib seda võtta hea märgina: pankrotipesad saavad rohkem raha. Kuid sisuliselt tõstab pank vaid raha ühest oma taskust teise, sest enamasti on pankrotis arendajad võlgu just pangale.
Mis tähendab, et kui varem külvasid rootslased meid laenudega üle ning kohalikele ettevõtjatele jäi kinnisvara arendamise rõõm, siis nüüd võtavad meretagused peremehed Eesti rahvuslikult kapitalilt ära ka arendusbisnise.
Ühes ärisektoris võib jäme ots minna jälle välismaalaste kätte – samamoodi nagu läheb rahvuslik uhkus Kalev.
