Aasias oleks tootmine lihtsam. Seal on olemas kvalifitseeritud insenerid, keda Eestis ei jätku, ning motiveeritud töötajad.

Aga poolakas tunnistas, et ei lase külmalt kalkuleerivatel raamatupidajatel ennast väga mõjutada. Ta tegutseb lootuses, et küllap ka Narvast saab kunagi asja. Peaasi, et oleks rohkem eneseusku, mida ärimehe hinnangul siinmail krooniliselt napib. Inimestel pole usku, et nad suudavad teha midagi vägevat. Pole usku, et homne on tänasest parem.

Pole Pienkowskiga viimasel ajal rääkinud ega tea, kuidas tal seal Narvas läheb ja mida ta nüüd mõtleb.

Aga see mõttekäik tundub üha olulisem. Kasin aeg on meid ja meie riiki pannud mõtlema raamatupidajate moodi. Me veeretame taskupõhjas sente, lükkame oma kunagised toredad plaanid teadmata ajaks edasi, nuriseme natuke, kuid oleme siiski rahul, et vähemalt bilanss on korras.

Ent kadumas on enesekindlus ja -usk. Illusioonid, unistused ja ideed. Kõneleme üha kulude kokkuhoiust, säästmisest, sulgemisest, piiramisest, koondamisest ja… kui vähe kaugemast perspektiivist. Unistustest ja lootustest. Kas kellelegi jäi kohalikel valimistel kõrva mõni jumekas idee, mis väärinuks rohkem ja üldisemat kõneainet? Ikka pisiasjad. Ikka Savisaare poolt või vastu.

Võib-olla oleks just nüüd õige aeg mõttemalli muuta. Miks mitte kurssi kaugemate perspektiivide peal hoida? Aga kes on see, kes paneb meid uskuma, et homme oleme paremad kui täna? Tänased võimumehed mitte. Neil pole säravaid ideid. Nemad on teinud kõik selleks, et me mõtted püsiksid rangelt tulude ja kulude real. Mitte kõrgemal ega kaugemal.

Võib-olla tuleks kutsuda Narvast pan Pienkowski või Soome-Rootsi ärimees Joakim Helenius, kes kord vanalinna sigaritoas rääkis nappide minutite jooksul Tallinna ja Helsingi vahelise merealuse tunneli ideest sedavõrd paeluvalt, et minu selle konkreetse mõtte suhtes skeptiline suhtumine (sest sisemine raamatupidaja on oma töö teinud) kippus vägisi kõikuma lööma.