Kas Eesti rahandus on korras?

Hõiskasin paar kuud tagasi Ekspressi veergudel, et Eesti liigub eurokursil ja saadame minister Jürgen Ligi Kreekasse kärpima!

Indrek Neivelt tuletas mulle seepeale oma rahulikul ja asjalikul toonil meelde, et Eesti majanduslangus on üks suuremaid kogu maailmas ja tööpuudus samuti.

Kui teised Euroopa riigid oleksid kärpinud eestlaste moodi, siis oleks meie kukkumine olnud paremal juhul 20–25 protsenti. Aga võib-olla oleksime me kõik täna kõplaga kartulimaal.

Võime õnne tänada, et aastal 2008 leppisid G20 maad ja hiljem ELi omad kokku, et majandust tuleb kriisis riiklikult toetada. Nad läksid teadlikult eelarvedefitsiidi peale. Eesti aga muudkui kärpis.

Ehk tegelikult oleme kokkuleppe murdjad ja lasime teiste seljas liugu.

Euroopa Liidu suurim rahaallikas on Saksamaa. Kuna sakslastel on eelarve puudujääk, siis tähendab see piltlikult, et Saksa maksumaksja võtab laenu, et maksta Eestile eurotoetusi. Samamoodi käituvad ka mitmed teised riigid.

Elame nagu vallavaesed Euroopa maksumaksjale toetudes, leidis Neivelt. Väikestel rehepappidel oli võimalus kasutada tasuta lõunat.

Kas kärpimine oli vale?

Ei. Eesti ei saanud teiste riikide moodi suurejooneliste abipakettidega majandust turgutada, sest keegi poleks meile mõistliku intressiga raha laenanud.

Teine võimalus olnuks krooni devalveerida. Aga see oleks tähendanud Andrus Ansipi valitsusele poliitilist enesetappu.

Eesti püstitas mullu kärpimises maailmarekordi, kuid ka sellel alal tuleb mingis kohas piir ette. Edasine kärpimine olnuks liiga valus. Maastrichti kriteeriumid tahtsid aga täitmist.

Siinkohal tahan taas kiita Jürgen Ligit ja teisi valitsejaid, et nad olid rehepaplikult kavalad ja edasise kärpimise asemel hankisid raha erakorraliste dividendide võtmise kujul telekomist ja riigifirmadest.

Tõsi küll, Eesti Energia on nüüd kuival ja võib-olla peab riik osa sellest maha müüma.

Kas gaasitoru vastu tasus võidelda?

Suurettevõtja Märt Vooglaid juhtis mu tähelepanu asjaolule, kuidas “tark” Eesti võitles Nordstreami vastu, samal ajal, kui “loll” Lääne-Euroopa oli veendunud, et gaasitoru on vaja ja ta ehitatakse valmis.

Soomlased näitasidki gaasitorule rohelist tuld. Ekspressi eelmises numbris õhkas Oliver Kruuda, et Soome võidab nüüd aastas sama palju, nagu Eesti kulutab pensionide peale.

Eesti võitles gaasitoru vastu küll keskkonnakaitse sildi all, küll Vene sõjalist ohtu peljates.

Peaaegu üldse ei kõneldud sellest, et pool torust on sakslaste oma ja lisaks Saksamaale ootavad gaasi ka teised Lääne-Euroopa riigid.

Gaasitorule ei öeldes saatsime vennasriikide huvid puu taha. Neilt saadavaid eurotoetusi võtame aga avasüli vastu.

Ehk käitume jälle nii nagu rehepapid.

Kas Eesti pidi võimalikult kiiresti eurole üle minema?

Hiljuti kõlas meedias jutt, et Eesti võttis Euroopa Liiduga ühinedes kohustuse minna võimalikult kiirelt üle eurole.

Kuid Riigikogu viimaste valimiste eel kuulutas Ansip, et kui ta saab valida kiire majanduskasvu või euro vahel, siis valib ta kiire majanduskasvu. Euroga polnud tollal kiiret kuhugi.

Sest üha kiireneva inflatsiooniga võidelda oli raske. Valitsusel oli hoopis lihtsam hinnatõus enda kasuks tööle panna – see aitas riigikassat täita, kulutada ja hääli võita. Nii nagu tubli tehepapp teeb.

Eurole üleminek sai suureks eesmärgiks taas alles siis, kui unistus kiirest majanduskasvust joonelt pupusse suundus.

Kui kroon on seotud euroga, kas siis kasutame praegu eurot?

Ei. Need on kaks eri valuutat. Küll aga ei pea me paljude riikide kombel ujuva kursiga õiendama, vaid EUR/EEK suhe on olnud aastaid kindel 15,6466. Rahapoliitikat ei tee sisuliselt mitte siinne keskpank, vaid me täidame Frankfurdist antud jumalikke käske.

Üks Eesti Panga osakonnajuhataja viskaski hiljuti nalja, et “praegu on rahapoliitika meile nagu jumalast antud. Tulevikus [kui eurole üle läheme], oleme aga ise osa jumalast.”

Sama mees tunnistas ka, et “Kreeka arutelud on Frankfurdis väga tõsised. Meil ei ole aga õrna aimugi, mida seal tehakse.”

Kreeklased uskusid, et “kui oleme eurotsoonis sees, siis võime laenu vötta mönuga”. Brüsseli abirahad veel peale selle! Aga makse kogusid nad lohakalt ja must majandus õitses. Lõpuks sattus nende pärast ohtu terve eurotsoon ning EL ja IMF pidid välja tulema 750 miljardi euro suuruse abipaketiga.

Kas meid on tabanud euroalane ajupesu?

Eesti Pank ega rahandusministeerium pole esitlenud avalikkusele ühtegi korralikku analüüsi, millised on euro tugevuste ja plusside kõrval tema nõrgad küljed. Millised on ohud ja millised on võimalused.

Eestlaslik rehepapp tahaks ju teada, millisesse aita me satume.

Näiteks eurotsoonis olles peab Eesti olema valmis eespool mainitud abipaketis kaasa lööma. Meie vastutus on 14 miljardit krooni, võib-olla rohkemgi.

Kas jätkame ka tulevikus rehepappidena?

Neivelt ütleb, et kui tahame rehepaplust jätkata, siis ei tohiks me eurot kasutusele võtta. Hoiame krooni fikseeritud kurssi edasi ja mingites abiprogrammides ei peaks osalema. Pisike rehepapp rikkurite laua nurgas või kõrvallauas elab ikka kuidagimoodi ära.

Aga selline käitumine pole soliidne ega väärikas.