Rikkad on natuke vähem rikkamad
Viimased 20 aastat on majanduskasv olnud omaette eesmärgiks nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Majandusnäitajad peavad kasvama ja nii need ongi kasvanud meil üle pea, üle mõistuse. Majanduskasvu vankri ette on rakendatud plutokraatia, kus ohje hoiavad käes pseudoriigimehelikud politikaanid. Võib-olla on siin erandeid. Eesti inimene on vahend - küll Lissaboni, Maastrichti ja muude lepingute teenistuses. Suurem osa eestlastest on olude sunnil majanduspoliitilised (pant)vangid, valitsejate marionetid ning „äraostmatute" manipuleerimise objektid.
Eelarvedefitsiidi hoidmine 3% piirimail on eesmärk, mille nimel pole kahju tuua isegi „inimohvreid". 3% inimhingede ning riigi sise- ja välisjulgeoleku hinnaga ja arvelt?
Kuna Eestis puudub keskklass, siis majanduskriisi mõrusid vilju tuleb „nautida" just alamklassil, kellel pole olnud üleilmse kinnisvaramulli lõhkemisega mingeid seoseid. Rikkurid on nüüd lihtsalt natuke vähem rikkad, aga siiski suhteliselt rikkad, sest ka majanduskasvu pidurdumisel või vähenemisel ei pea nad pead vaevama olmemuredega ning pillava eluviisi olulise piiramisega. Väide "Meil kõigil on raske!" on pehmelt öeldes silmakirjalik.
Tõeliselt raske on ausat tööd ja suurt vaeva nägeval tööinimesel, kelle lootus majanduslikule heaolule kaob olematusse. Majanduskasvu ja majandusliku heaolu vahel puudub reaalne side ja suhe. Majandusnäitajad kasvavad, prognoosid lubavad jõuda meil peagi Euroopa viie rikkama riigi hulka - tegelikkus on aga karjuvas vastuolus.
Me oleme Rootsi ja teiste pankade pantvangid - vabatahtlikult, sunniviisiliselt. Riigi- ja äripangad on soosinud nn. mullimajandust (Bubble Economy), mis baseerub laenamisele, mitte säästmisele. Raha küll ei haise, aga laenatud raha peetakse „halvaks" rahaks, ja neid, kel õnnestub elada säästudest, pole just eriti palju (Lääne-Euroopas ja USA-s on neid kindlasti rohkem). Lihttöölised elavad peost suhu - makstes korralikult makse ja laene nii, et tagavara soetamine on juba printsiibis välistatud; rääkimata maksuparadiiside heaolu nautimisest.
Üle oma võimete elamist iseloomustas hästi Nobeli preemia laureaat Friedrich August von Hayek 1974.aastal: „Leib tänaseks ja nälg homseks." Tegemist on juba ennesõjaaegse laenuekspansioonipoliitikaga, kus kunstlikult hoitakse intressid madalal ja mida omakorda toetab paberraha metsik juurdetrükkimine nii, et USA-s juba ammu keegi enam ei tea, palju sularaha üleüldse käibel on. Üleilmne finantssüsteem on tänu halvale rahale (loe: laenurahale) kokku varisenud. Tuleb nõustuda Saksa presidendi Horst Köhleri ja Liidukantsleri Angela Merkeli väitega, et meil on tegemist usalduskriisiga (mille tagajärjeks on nii finantsmajanduslik kui ka sotsiaalne kriis). Majanduskasvu tõusvad numbrid siin erilist leevendust enam ei paku - kelle või mille arvelt (ka kartelli-, maksuparadiiside ja muud kokkulepped) on see kõik saavutatud? Usalduse taasvõitmine kaubavahetuses, investeeringutes ja majanduslikus koopereerumises on 21.sajandi põhiküsimus - elu ja surma küsimus riikide ja rahvaste eksistentsi tasandil. Selle tagajärjel langeb ühiskondlik heaolu (kuigi see on olnud väheste valitute privileegiks, kes Eesti Vabariigi taasloomise aegu olid õigel ajal õiges kohas, erastades ja ärastades pragmaatilise suva järgi).
Pankade vahel usalduskriis vaid süveneb. Kui kesk- ja äripangad müüvad jätkuvalt veel „kuuma õhku", siis „halva" raha hulk vaid suureneb. Kas kuld võiks „halva" raha muuta „heaks", on pankade jaoks raske ning otsustav küsimus. Kui palju Eesti Panga keldris kulda on, me ju ei tea. Kas siin võiks kõneleda raha privatiseerimisest (Nn. Free Banking), seda peavad otsustama eeskätt G-20 liikmesriigid.
Bonni Majanduse ja Ühiskonna Instituudi direktor Meinhard Miegel väidab intervjuus ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung (03.06.09), et paljud majandustegelased on käitunud sarnaselt narkosõltlastele - kasv, kasv, kasv iga hinna eest. Erinevate mullide lõhkemine turgudel viib meid tagasi inimvõimete finants-majanduslikku reaalsusesse. Börsimängudel ning majanduse elavdamisel pole juba aastaid mingeid seoseid olnud. Kasvava inimeste arvu juures pole enam võimalik maakera faunat ja floorat sellise tempoga ekspluateerida. Nagu väidab ajalehele härra Miegel, oleme piiritu majanduskasvu ideoloogia ohvrid. Heaolu kõigile - see on ja jääb heleroosaks unistuseks. Inimese moraalse ja kõlbelise rikutuse tõttu ei rakendu siin ka Marxi õilis ideoloogia. Majandusraudteel põrkasid kokku kaks kiirrongi: majanduskasvust tingitud hullumeelsus ning karm reaalsus. Võitjate üle küll kohut ei mõisteta, aga majanduslaibad võiks sellegi poolest kokku lugeda - hoiatuseks järgmistele põlvedele. Nagu väidab hr Miegel: esimeses kriisis lõid kõikuma ettevõtted; praeguses kriisis ettevõtted ja pangad ning järgmises kriisis löövad kõikuma ettevõtted, pangad ja riigid. Kui demokraatia ja majanduskasvu vahele panna võrdusmärk, siis kolmanda kriisi alguseni on jäetud loetud päevad. Kuidas küll majanduskasvu joovastusest kaineneda? Ehk mõjub kainestavalt fakt, mille põhjal viimase 30 aasta jooksul globaalne rahahulk suurenes umbes 40 kordselt, kaupade hulk aga ainult neljakordselt. Tänases mõistes heaolu suurendamine tähendab eeskätt katset hädasid ja kahjusid (suremus, haigused, looduskatastroofid jne) vähendada. Tegelikust heaolukasvust pole siin juttugi. Meil tuleb iga hinna eest pääseda nõiaringist välja, kus inimeste õnn ja heaolu on seotud autode, majade ja muu kinnisvaraga. Vaja on arendada ja toetada vaimset poolt inimeses. Investeerida kultuuri, haridusse, perekonda ning usulistesse väärtustesse. Kurb on see, et majanduskasvujoovastus võtab jätkuvalt võimust ning riikide ja rahvaste kiirrongid koguvad vaid tuure omariikluse hävimise kuristiku suunal. Ei taheta ega julgeta loobuda senisest hukutavast finants-majanduslikust paradigmast. Sellel on saatuslikud tagajärjed. Meie ühiskonnas allub kõik majanduse ja plutokraatia (rahavõimu) diktaadile. Sellelt peadpööritavalt karussellilt on vaja kiiresti maha saada.
Kardinaalselt on vaja muuta mentaliteeti rohujuure tasandil. Brüsseli nõudmised ja Moskva ähvardused ei saa olla liikuma panevaks jõuks. Muutused algavad inimesest endast - tema südametunnistuse elluärkamisest ning mõtteviisi muutmisest. Siinjuures soovin kõikide kaasmaalastega arvestada senisest enam Jumala muutumatute seadustega. Jumal soovib anda meie rahvale heaolu ning turvalisust.
Ramo Pener, õpetaja
