Šamanistlik Viimsi ja müstikakool andekatele lastele
Stendil olevad pakkumised viitavad Viimsi rahva vaimsuse püüdele, isegi spirituaalsusele, mille juuri tuleb otsida teispoolsuses. Viimsi vaim tahab kõrgelt lennata, kuhugi kaugele, et leida tuge kõrgemalt poolt, tunda sealset puudutust, kirgastuda ja saada õnnelikuks, lahti oma hädadest. Spirituaalsus muidugi maksab ja mitte vähe, aga Eesti kõige rikkama valla Viimsi rahvas on selleks valmis. Vaevalt võimaldaks võrokeste rahakott nii radikaalset teadvuse avardumist ja mantraid. Samas on mõistetav, et lapsed tahavad parema meelega näha imesid müstikakoolis, kui istuda malekoolis, kus tuleb ajusid ragistada. Aga kust selline „vaimsus“ üldse tuleb?
Inimeseks kujunemine on seotud esimese religiooniga – šamanismi ja animismiga. Tööriistade kasutamisele ja jahipidamisele oli vaja lisaks teispoolsust, kust saadi tuge maisteks tegemisteks. Õnnelikuks ja jõukaks saamiseks oli peale oma osavuse ja käterammu vaja veel midagi muud. Väge saadi kogu looduse elustamise kaudu. Elujõud tuli metsast, puudest, pühast hiiest. Elustati ka kivid, eriti ohvrikivid, tuul, päike, vesi. Koopaseintele maaliti loomi, keda kütiti – mammutid, piisonid, põdrad jt, et tuua nad niimoodi lõkke peale, et saaks süüa.
Kiviajal olid isegi sõnad elusad. Sõnad andsid elujõudu ja tervist, eriti šamaani omad. Praegugi räägitakse sõnade väest. Šamanismi elujõust räägib suhtumine metsa ja konkreetsetesse puudesse. Tänu hõlmikpuu sündroomile ei ehitatud Tallinna 1980. aastatel ooperimaja. Loitsud ja hõberemmelga otsa ronimine Haaberstis 2017. aastal paraku ei peatanud tee-ehitust, seega saab šamanism ka vastulööke. Käib võitlus ratio’ga. Veel pole kadunud lootus panna seisma Rail Baltic ja tsellulloositehase projekteerimine Tartusse.
Miks on šamanism ka tänapäeval nii mõjuvõimas? On ju aastatuhandeid möödunud ajast, kui nõiatrummi põristati ja transsi mindi. Põhjuseid on mitmeid. Üks neist on see, et šamanism on kollektiivne tegevus, selles osaledes tunned enda kõrval teist inimest ja ühiseid väärtusi. Kogume üheskoos allkirju tselluloositehase vastu, ronime koos puu otsa, loitsime koos, sõidame autorongis Lätti, et protestida valitsuse vastu. Tegemist on puhtalt rituaalse toiminguga, kuna paljud tegelikult viina ei ostagi. Lihtsalt vinge on sõita üheskoos, olla erilises lummuses, tunda end erilise inimesena. Selline koosolemine on eriti vajalik tänapäeva individualistlikus ühiskonnas, kus ei tunta sõbraarmastust. Kiviaja rituaalid tervendavad inimest, teevad inimesi paremaks, isegi eetilisemaks.
Teiseks – šamanistlikud rituaalid ei nõua pingutust. Juht põristab trummi ja loitsib, grupiliikmed järgivad teatud lihtsaid reegleid, s.o annavad allkirju, embavad remmelgat, liiguvad ühes rütmis jne. Ise ei pea palju mõtlema ega pingutama. Hea on olla ajupingest vabas keskkonnas, rõõmsalt koos teistega hängida. (Nobeli preemia laureaadil Daniel Kahnemanil on raamat sellisest infotöötlusest, mis ilmus ka eesti keeles – „Kiire ja aeglane mõtlemine“.) Šamanism on elujõuline ka tänu sellele, et uuemad religioonid nõuavad isiklikku pingutust, mis aga on raske.
Šamanismi toetab ka väär ettekujutus teadusest. Paljud arvavad, et teadus annab lõplikke tõdesid, et kui teadlane ütleb, et kolesterooli tuleb tingimata vähendada ja alkohol on alati kahjulik, siis nii ongi õige ja hea. Kiviaja inimene otsib lõplikke tõdesid: nii on ja nii jääb. Tavainimest frustreerib see, kui teadus muudab oma seisukohti, hakkab ajama teist juttu. Selle hoomamiseks on vaja maailmas mõnda aega elada, et märgata – teaduse seisukohad võivad mõnes inimesele olulises küsimuses kümmekonna aastaga tugevasti muutuda. Sellest tehakse järeldus, et teadust ei tohi uskuda, et teadus on huvigruppide poolt äraostetav.
Eriti palju on subjektiivsust humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Uurimuse tulemused sõltuvad meetoditest, valimitest, teooriatest ja teadlastest endist. Subjektiivsusest ei ole puutumata isegi meditsiin ja geneetika. See kõik tingib teaduse usaldusväärsuse kahanemise võrreldes kiviaja teadusega, šamanismiga, mis väidab alati ühte ja sama, näiteks, et puu embamine mõjub alati positiivselt psüühikale, inimene saab juurde energiat ja õnnetunnet. Tavateadus aga ei pretendeeri igavikulise teadmise omamisele.
Teaduse mõte on tegelikult hoopis küsimuste esitamises. Teadus pragundab olemasolevat teadmist, mitte ei tsementeeri tõdesid. Teadus ongi muutuv organism, täna on ühed järeldused, homme teised. Ja see ongi normaalne. Nii toimub ka poliitikas. USA ja Põhja-Korea olid suured vaenlased, tänane olukord on hoopis teistsugune, homme aga – ei tea milline. Kui väidetakse, et on asju, mis jäävad igaveseks ajaks samaks ja ei muutu, siis peaks tekkima kahtlus. Hea on märgata muutusi endas ja maailmas.
Siin pean tegema mõneti ootamatu järelduse. Ma ei kutsu üles šamanistlikku alget endast välja ajama. Olla metsarahvas ja käia Valdur Mikita jälgedes pole üldse halb. Irratsionaalsus on oluline osa nii kiviaja kui ka tänapäeva inimesest. Küsimus ongi ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse vahekorras meis endis. Lihtsalt mulle tundus, et Viimsis õilmitseb vastupandamatult irratsionaalsus, ratsionaalsus oli aga häbelikult kuhugi peitu pugenud. Irratsionaalsusest on inimesele kindlasti kasu, vabastav hingamine vähendab tööstressi ja konkurentsi negatiivset mõju, rahustab meid karmis maailmas.
On suur ülesanne leida iseendas üles õige vahekord ratsionaalse ja irratsionaalse vahel. Ja seda peab igaüks ise otsustama, kui palju ühte ja kui palju teist temasse mahub. Kui inimene on sajaprotsendiliselt ratsionaalne, siis ei jää kohta unistusteks ja mõttelendudeks. Olen ka ise käinud sellises irratsionaalses kohas nagu Damanhur Itaalias, et veidi „lennata“. Samas tundub aga ebamõistlik jäädagi sinna kuulama puude muusikat ja käima mööda kividest laotud spiraale. Tuleb elada ka ratsionaalses maailmas, kus saad käia mööda uusi radu ja vahel alluda rumalatele reeglitele.
Inimene peabki otsima tasakaalu erinevate tendentside vahel iseendas, mitte aga ühte neist ära tapma. Tasakaalu otsingus leiame õnne, kui saame olla natuke kiviaja inimene ja natuke nutiinimene.
