Sander Jürisson: Miks me rändame?
Eestist lahkumise küsimus on jututeemaks nii poliitilistes diskussioonides, ajakirjanduses kui ka tuttavate omavahelises suhtluses. Välismaale suundumise küsimusel oli silmatorkav roll ka meditsiinitöötajate streigis. “Kui lisaraha ei leita, siirdume Soome või kaugemalegi,” ütlevad paljud arstid küllap praegugi.
Ühed näevad emigratsioonis vabanemist majanduslikest ja sotsiaalsetest probleemidest. Teistele pakub välismaal elamine, õppimine või töötamine uusi väljakutseid ja perspektiive, milleks väikeses Eestis võimalusi kipub nappima.
Migratsiooni kui nähtust tuleks vaadelda inimühiskonna olemusliku osana. Nagu märgib diasporaauurija Aivar Jürgenson, ei iseloomusta “rändamine üksnes teatavaid üksikisikuid või inimgrupeeringuid, ta on potentsiaalina inimliigile üldiselt omane fenomen, mis vastavate tingimuste olemasolu korral võib aktualiseeruda meis kõigis”. Pärineme me ju kõik Aafrikast ja pikas perspektiivis on enamik maailma rahvaid paiksed olnud vaid lühikest aega. Migratsiooniuurijad Daniel Kubat ja Hans-Joachim Hoffman-Nowotny on seetõttu isegi soovitanud rändeuuringute keskse küsimuse “miks inimesed rändavad?” ümber sõnastada küsimuseks “miks nii paljud tegelikult paiksed on?”.
Eestlaste migratsiooniloos jääb silma, et võimaluse avanedes on teatav osa elanikkonnast alati muutunud mobiilseks. Eredalt ilmneb see 19. sajandi keskpaigast Esimese maailmasõjani väldanud rändeliikumises Venemaa idaaladele, mille avapauguks oli 1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus, mis lubas seni sunnimaistel talupoegadel tsaaririigi teistesse piirkondadesse rännata. Eesti- ja Liivimaa kubermangudest asus veidi enam kui poole sajandiga Siberisse ja mujale tsaaririigi aladele 200 000 inimest, samuti rändas teistesse riikidesse (peamiselt Ameerika Ühendriikidesse, aga ka Kanadasse ja Brasiiliasse) kokku umbes 15 000 eestlast. 1920. aastatel kasutasid tuhanded eestlased jällegi soodsatel tingimustel pakutud võimalust rännata eksootilisse Brasiiliasse, samuti Argentinasse ja Austraaliasse. Pole imestada, et okupatsiooniperioodil rännuhimulistele suletud piiride avanemisega pärast 1991. aastat on Eestist lahkumine aina hoogustunud.
Inimese rändekäitumist on üritatud süstematiseerida ja sellele põhjuseid leida 19. sajandi lõpust alates. Migratsiooniuurijad on püüdnud tabada rändes majanduslikke ja sotsiaalseid seaduspärasusi. Selgub, et rändekäitumist on keeruline taandada mingile kindlale mudelile. Väga olulist rolli mängivad selles individuaalsed tegurid, kuna inimesed reageerivad keskkonnaimpulssidele erinevalt. Viimastel aastatel Eestist lahkunute motiivid on võrdlemisi erinevad. Enim on põhjusena kõlama jäänud pettumus madalast ja tööpanusele mittevastavast palgast, ühiskonna vähesest sotsiaalsest ja kultuurilisest sidususest. Paljud küsivad: “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?”
Ühiskonnakorralduses pettumine on oluliseks väljarännu motivaatoriks ka eestlaste varasemas migratsiooniloos. Nii võime 1920. aastatel sageli leida ajakirjanduse veergudelt väljendi “riigitüdimus”, mis kannustavat paljusid kodumaalt lahkuma. Eesti Kirjanduse Seltsi kõnekoosolekul 1932. aasta jaanuaris defineeriti “riigitüdimust” kui “pettumust iseseisvusest, kõigist vabadusist”. Ilmselt küsiti toonagi, “kas sellist Eestit me tahtsime”.
Pettunule tundub elu mujal märksa helgem: töötasu kõrgem, riik inimkesksem, inimesed tänaval naerusuisemad. Viimase kahe aastakümne jooksul on pettunutele peamiseks tõotatud maaks kujunenud põhjanaaber Soome. Tõotatud maale on Eestist rännatud varemgi, tuntuim näide Juhan Leinbergi elik prohvet Maltsveti algatatud 700 eestlase siirdumine Krimmi 1862. aastal. 20. sajandi esimesel kümnendil ja 1920. aastatel omandas “uue Kaananimaa” motiivi aga Brasiilia, kus loodeti leida “voolamas piima ja mett”. Soovi Brasiiliasse siirduda ilmestavad Eduard Ludvig Wöhrmanni 1919. aastal ilmunud värsiread:
O, Baltia! O, Baltia!
Sul pöörame nüüd kanda
Ja lähme Brasiilia…
Ta tühja liiva randa
Pea sisse pöörab meie laev
Neist lainest läbi lõigus. –
Kuid Eestimaale jäi me vaev
Ja mineviku õigus…
Brasiilia! Brasiilia!
Sust uue kodu loome
Ja vana ema Maarjamaa,
Kui võime, risti poome…
Tüpoloogiline tõotatud maa motiiv ise on sage nähe rändeliikumises, kuna migratsiooniuurijate hinnangul pakub see dünaamilist võimalust, millega põhjendada drastilisi muutusi migrantide elus. Kodumaal eluga rahulolematuile annab see võimaluse tunda end rõhutuina ja pakub seeläbi “kodumaa reetmisele” legitiimsuse – rõhututel on õigus lahkuda. Just nagu Esimeses Moosese raamatus lahkuvad juudid Kaananimaale rõhumise eest Egiptuses.
Siiski leidub eilse ja tänase rändekäitumise vahel põhimõttelisi erinevusi. Eelkõige aegruumi erinevus – kui 19. sajandil ja isegi enne Teist maailmasõda võis rännak lähteriigist sihtmaale võtta kuid, vahel pool aastat, siis globaliseerunud ja tehniliste vahenditega täiustunud maailmas kulub noorte eestlaste ühte lemmiksihtpaika Austraaliasse sõitmiseks vähem kui ööpäev. Ja kui seal ei peaks meeldima, võib mõne päeva pärast kodumaale tagasi pöörduda. Aastakümnete eest polnud pendelrände tänapäevane intensiivsus ja geograafiline haare võimalik. Ka on oluliselt lihtsam sidepidamine lähedaste ja koduse kultuuriruumiga. Seega võib oletada, et otsust – minna või jääda – on tänapäeval emotsionaalselt palju kergem langetada kui viiskümmend või sada aastat tagasi.
Vaatamata üsna elavale arutelule teemal “kuidas peatada inimeste väljarändamine” leidub alati neid, kes tunnevad hinges kibelust siirduda mujale. Eriti olukorras, kus enamik maailmast on niivõrd kergelt ligipääsetav. Ajaloost paistab ometigi ka lohutust: nimelt on võõrsile rännanute seas alati vähem või rohkem neid, kes on pöördunud kodumaale tagasi, kuna elu Eestis – nii pettumusterohke kui see ka poleks – tundub siiski parem kui elu võõras ja harjumatus keskkonnas.
Sander Jürisson on ajaloolane ja rändeuurija.
