See aasta tuleb taasiseseisvumispäev teisiti
Sääl, kus veel hiljuti oli Peldiku baar, milles rahvas
endale õhtust unustust otsis ja mida Mihkel Mutt on kirjanduslikult
jäädvustanud, sirutab end nüüd Böömimaa klaasist
Eesti Vabadussõja võidurist. Peldikubaari mäletame
nüüd juba niisama halvasti kui tänaste paremate firmade
noorpõlves makstud ümbrikupalka. Veel enne taasiseseisvumist seisis
sealsamas Viktor Kingissepp, mis oli ju veel suurem peldik.
Nüüd heidab Vabadusrist kohvik Moskva – mis on parajasti
jälle ümber nimetatud, sedakorda Kultuseks – ette oma sumedat
valgust ja õhtused jalutajad võivad ennast julgelt tunda, Moskva
polegi enam nii kole alateadvuses konutav koll. Head rahvuslased hakkavad siin
hängima niisama õnnelikult nagu varateismelised tollel teisel
platsil, Viru keskuses. “Nii valus, valus meel, et tuleb venda tappa, /
verd kuuma nõristada musta mulla kappa,” kirjutas
Vabadussõja päevil Henrik Visnapuu Julius Kuperjanovi
mälestuseks, aga see traagika on tänaseks möödas. Selle
asemel kraabib taevast nüüd võidu sümbol, millesse
hardusega suhtumist pole imestada – arvestades, et Vabadussõja
võit oli vist meie esimene võit pärast Ümera
lahingut.
1991. aasta putšipäevil pidas Rahvarinne
Vabaduse väljakul julgustava miitingu, mäletan, kuidas Enn Soosaar
kinnitas: koletis on juba surnud, aga võib surmakrampides
vääneldes veel mõne valusa löögi anda. See polnudki
ju nii kauge aeg. Mees, kes kogemata lõhkus sotsialistliku
maailmasüsteemi, Mihhail Gorbatšov, on tänini priske tervise
juures, ja küllap mõni putšitegijagi.
Igatahes
pole kahtlust, et Ülemnõukogu otsus 1991. aasta 20. augustil oli
üks selge ja intelligentne tegu. Vabadusvõitlejate ja
parajuslaste eri kihid ja põlvkonnad suutsid hetkel, kui isamaa oli
hädaohus, kokku leppida.
Homme õhtul annab
200-liikmeline trupp rahvale etenduse, mängib läbi Vabaduse platsi
ajalugu kiviajast Ansipini. Mürglit teeb Kosmikute etnopop. Plats on
korraga näitelava, kunstiline ruum, siin ei lõõma enam
tõelised kired, vaid pildid läinud aegadest. Platsi alla aga kolib
Ahhaa-eskus koos 4-D kinoga, kujundades sinna läbinisti virtuaalse
keskkonna. Muutes Vabaduse väljaku sümboolseks ruumiks, kangelaste ja
vägivaldsete aegade muuseumitoaks, oleme justkui astunud nende riikide
hulka, milles ajalugu on lõppenud. Ja mida me oskamegi oma saatuse
kuldkalalt enam küsida, kui Eesti passiga saab juba viisavabalt
Ameerikasse?!
Vabariigi paraadväljakut välja ehitades
institutsionaliseeris Eesti Vabariik ennast täitsa
ennenähtamatul moel. Esimese vabariigi ajal tehti küll plaane, aga
nende teostamiseni ei jõutud. Valmis Vabaduse väljakule tuleb
taasiseseisvumispäev tänavu teisiti. See on kõva sõna,
mille kõla üle muidugi jäädaksegi vaidlema.