Nimelt tuli Berliini halduskohtus läbivaatamisele hagi, mille esitas 9aastase tüdruku nimel tema ema põhjusel, et lapse koorilaulu­õigust on rikutud. Tüdruk kandideeris Berliini vanimasse ­kirikukoori, kuid jäeti ukse taha. Toomkiriku kooris on laulnud traditsiooniliselt ainult poisid, alates selle rajamisest kuurvürst Friedrich II poolt 1465. aastal. Samuti laulavad ainult poisid ka Leipzigi Thomanerchoris, Dresdner Kreuz­choris ning Kölni, Mainzi ja ­Aacheni toomkoorides, unustamata maailma­kuulsat Viini poistekoori. Olulistel Saksa poistekooride konkurssidel pole Berliini toomkiriku riikliku poistekoori lauljad auhindadest ilma jäänud. Näiteks 2002. aastal saadi koguni Euroopa noortekoori preemia. Kolmesaja laulja seast valitakse kontsertkoori tarvis välja 80 poissi, kelle taset saab nautida arvukatel CD-plaatidel ja eriti jõulueelsetel esinemistel. Poistekoorid köidavad kuulajaid juba alates keskajast, tänu sopranite eriliselt puhtale kõlale ja üksnes neile kirjutatud muusikateostega. Teame küll, mis tollal poistega tehti, et häälemurre taevalikku häält maa peale ei tooks. Viini Püha ­Stephani katedraali kooripoisile Joseph Haydnile (1732–1809) oli selleks juba kirurgi juures aeg kokku lepitud, kuid isa keelas selle ära. Tänu sellele tuli noormehel 17aastaselt asuda teistele muusikuradadele.

Loo alguses mainitud tüdruk, kes oli varem laulnud Berliini Koomilise Ooperi lastekooris, oma ettelaulmisega valikukomisjoni ei veennud. Keelduvat otsust põhjendati kooriõppeks puuduvate eeldustega. Ka ei piisanuvat lapsel tahet astuda just nimelt Toomkoori ja oletati ka koostöö keerukust vanematega. Lapse ema meelest aga lükati tütar tagasi ilmselt ja ainult sootunnuste tõttu, millega rikuti tema õigust saada võrdselt osa nii riiklikust teenusest kui riigipoolsest toetusest. Ainult poiste osasaamine neist hüvedest Berliini poistekoori kontekstis diskrimineerivat tüdrukut lubamatul kombel.

Alati leidub võrdse kohtlemise ja sooõiguste nimel tegutsevaid inimõiguslasi ja advokaate, kes hea meelega võtavad lahendada novaatorlikke õigusprobleeme. Berliinis on üks selline 1996. aastal juurastuudiumi lõpetanud ning varemgi omapäraste teemadega silma paistnud dr Susann Bräcklein. „Põhiseaduse §3 lõik 3 keelab ju soopõhise diskrimineerimise!“ kinnitas jurist. Ta selgitas, et tüdrukud, kes samuti tahavad kooris Johann Sebastian Bachi (1685–1750) motette laulda, ei saa aru, miks ainult nende vennad seda teha tohivad. Neile sugereeritavat, et tüdrukud ei saa hakkama. „See pole õige, tüdrukud oskavad niisamuti laulda,“ toonitas Bräcklein. Ehk ongi poiste ja tüdrukute häälepaelte anatoomia erinev, mis võib mõju avaldada nii hääle kui isegi terve häälerühma kõlale, kuid juriidiliselt pole sel küll mingit tähtsust!

Lapse ema arvates ei pääsenud tema tütar Berliini toomkiriku poistekoori liikmeks ainult sootunnuste tõttu, millega rikuti tema õigust saada võrdselt osa nii riiklikust teenusest kui riigipoolsest toetusest.

Kummaline juhtum ei näita aga asjatundmist. Keegi pole ju tüdrukutele koorilaulu keelanud. Ehkki lühema traditsiooniga, on tüdrukud laulnud Veneetsia Ospedale della Pietà orbude ja lastekodu kooris, kus kuulus Antonio Vivaldi (1678–1741) neid dirigeeris ja neile komponeeris. Ka Saksamaal on silmapaistvaid tüdrukutekoore palju. Aga ei Essenis, Hannoveris, Aachenis ega Hamburgis pole siiani ühegi poisi vanemad oma last kohtu kaudu laulutüdrukuks üritanud kaevata. Samuti pole seni ükski naine tahtnud näiteks Rein-Westfaali meestelaulu seltsis kaasa laulda, ehkki kõiki neid rahastab osaliselt riik. Huvitav oleks teada, et kui Berliini toomkiriku poistekoor ei tegutseks Saksa riigi rahaga, kas siis üldse oleks kohtuhagi esitatud.

Bräckleinile on ükskõik, et füsioloogiliselt erinevad 11aastaste poiste hääled äratuntavalt ja selgesti kuuldavalt 11aastaste tüdrukute häältest. Just seda ainulaadselt kõla on arendanud ja kultiveerinud vanad traditsioonilised poistekoorid Viinis, Bad Tölzis ja mujal. Kuid Bräckleinile on tähtis põhimõte. Ta peab küsitavaks, et vaidlus käib ainult muusika kuulaja kui tarbija seisukohast lähtudes. „Kõigepealt tuleb lähtuda laste põhiseadusliku õiguse rakendamisest,“ toonitas ta. Neile, kelle meelest on poistekoorid üks maailma kultuuripärand, vaidleb ta vastu: „Pole ju tegu arhitektuurimälestisega, neid ei saa muuta. Tuntud poistekoorid peavad loomulikult muutusteks valmis olema, ja siin näen ma juba reflektiivse vastupanu ohtu.“ Koorijuhtidele ja sponsoritele soovitas Bräck­lein traditsioonidest mitte kinni hoida ja kui need julgesti kaasajaga vastavusse viia, siis polekski vaja kohtus käia.

Kohtusaalis, mis oli pilgeni täis praegusi ja endisi poistekoorilauljaid, selgus, et tüdruku ema, keda esindab advokaat Bräcklein, ongi tema ise! Muljet avaldas, kuidas koorijuht prof. Kai-Uwe Jirka ligi tund aega viisakusest vingerdas, et mitte otse välja öelda: pardon, teie tütre võimed ei küüni nõutud tasemele. Kui ema/advokaat seepeale kotist välja võttis paberid, mis pidid tõestama, et tema laps on erakordsete muusikaliste võimetega, ei saanud kellelgi enam jääda kahtlust, et võrdse kohtlemise paragrahvide ja naissoo diskrimineerimise süüdistuse nime all käib vaidlus oma lapse pressimise üle saksa parimasse koori kohtu abiga.

Koorijuht oli kohtus veenvam ja kohus otsustas hagi tagasi lükata, märkides, et tegemist on nii erakordse kaebusega, millele jäägu edasikaebamise õigus järgmises instantsis, mis otsustagu, kas advokaaditütar on poistekoori sobiv või jäägu vahe igasugust muusikat laulvate lastekooride ja vaimuliku muusika repertuaariga poistekooride vahel kestma.

Ajaloos – ja sugugi mitte kauges – on olnud sarnaseid juhtumeid. Viini Filharmoonikud ja Berliini Filharmoonikud olid oma ­äravahetamatut kõla põhjendanud „­meesteklubiga“, kuhu naised ei kuulu. Kui maailmakuulus dirigent Herbert von ­Karajan (1908–1989) esimese ­naisinterpreedi Sabine Meyeri 1983. aastal Berliini Filharmoonikute sooloklarnetistiks kutsus, põhjustas see orkestri ja peadirigendi vahel konflikte, mis sundisid Meyeri peatselt lahkuma. Kui kord ammu kuulsin, et Viini filharmoonikud ei lase oma orkestrisse naisi, lõpetasin aastateks nende plaatide kuulamise. Alles 1997. aastal, pärast rahvusvahelisi proteste lubati seal ungari harfimängija Anna Lelkes mängima. Kümme aastat istus ta üksi meeste keskel ja ega Viinis praegugi tasakaal kiita ole. 121 mehe kõrval mängib 11 naist, võrdse kohtlemise komissaril tööpõld missugune!

Tuues silme ette kuuldud poistekoore, meenuvad esinemiskostüümidena madrusevormid, messitalaarid, leeriülikonnad, ­rahvarõivad. Kas varsti siis ka tüdrukud nende hulgas laval? Ilmselt ei kujuta traditsiooniliste poistekooride juhidki seda hästi ette ja eelistasid kohtusse minna. Oht on, et kohus võib luua pretsedendi, ja siis – kas hüvasti, poistekoorid? Ja värise, RAM! Siit ma tulen!