Sõber, vaenlane, spioon või dissident?

Mõni aeg tagasi hakkasid minu meiliaadressile saabuma ingliskeelsed teated, milles pakuti avaldamiseks kriitilis-analüütilisi artikleid Venemaa ja selle lähipiirkondade kohta. Pakkujateks vene perekonnanime kandvad mees ja naine, V. ja M., kes ütlesid end olevat Moskvast pärit teisitimõtlejad, kes peatuvad Tallinnas. Mitte et selles midagi imelikku oleks olnud, selliseid pakkumisi tuleb ikka ette. Kuid mida aeg edasi, seda üllatavamaks meie kirjavahetus muutus.

V. ja M. teatasid, et nende arvuti on sattunud küberrünnaku ohvriks, ning uurisid, kas Ekspressi IT-spetsialist saaks tulla nende arvutit kontrollima. Soovitasin neil siiski politsei poole pöörduda.

Edasine kirjavahetus oli veelgi hoogsam: V. ja M. väitsid, et Vene eriteenistused mürgitavad neid, et seda hakati tegema juba Moskvas ja et see toimub kõrgtehnoloogilisel kombel, kus nende riietele pihustatakse mingit tundmatut ainet ja nende organism hakkab reageerima ainetele, mis tavaliselt on inimesele täiesti ohutud.

Mõned kõrged ametnikud olevat neile Moskvas koguni öelnud, et ühe instituudi terve osakond jälgib nende tervislikku seisundit ning ootamatult tugevat vastupanuvõimet. Ning et nad olevat Venemaalt pärit jälitajaid hiljuti Tallinnas näinud. Nad soovitavad: Ekspress võiks kaaluda selle uskumatu loo uurimist ja artikli kirjutamist teemal, kuidas Venemaa režiim maksab kätte oma sõnakuulmatutele kodanikele! Jah, mürgitamisloo peale võiks ju üleolevalt muiata, kuid pärast Londonis toimunud endise KGB-lase Litvinenko mürgitamist radioaktiivse ainega on seda raske teha. Kas tõesti impeeriumi ohvrid?

Saatsin neile mõned kontrollküsimused USAs arreteeritud Vene spioonide kohta. Tähelepanelikult lugedes võib sealt välja lugeda vihjet spioonide vahetamise ja edasiste ootamatute pöörete kohta... veel enne, kui see kõik ajakirjanduses avalikuks sai.

Teisest küljest vaadates on V. ja M-i tegevus silmatorkavalt sihipärane. Kui esimesel visiidil 2005. aastal otsisid nad kontakte vene meedia esindajatega, siis nüüd on nad püüdnud luua kontakte küll eesti meedias, kaitseuuringute keskuses, kaitsekolledžis ja poliitikute seas. Mürgitamisjutu avaldamine ajakirjanduses ja märtristaatuse saavutamine võib neile avada palju uksi, mis muidu suletuks jääksid… Või on selle taga soov kombata, kui vastutulelik on Eesti Ekspress? Ja kas pole tahtmine meediafirma IT-isikuga otsest kontakti saavutada üsna kõnekas?

Selle loo moraal ei ole lihtne: tänapäeval on isegi keskmisest paremini informeeritud inimestel peaaegu võimatu ära arvata, kellega on tegu: kas sõbra või vaenlase, dissidendi või spiooniga.