Vallo Kruuser

Marxil oli parajasti raske aeg: lihunik protestis arve, majaperemees saatis maakleri kraami üles kirjutama, söe- ja toiduvarud olid otsakorral. Nii vastaski ta sõbrale eeskätt kurtmisega "kui halvasti meil parajasti läheb", jättes tarviliku tähelepanuta teise leina. Küllap ei suutnud Marx - ja eriti tema parunisoost abikaasa - mõista, et Engels, too edukas ja andekas mees, kes tegi ärimehena head raha - millist tegevust ta sügavalt põlgas, aga Marxi oli ju vaja terve elu majanduslikult toetada -, nautis peeneid veine ja häid hobuseid ning suutis selle kõrvalt kirjutada tohutu hulga artikleid nii enda kui Marxi nime all, võis armastada kirjaoskamatut töölistüdrukut, kellega ta polnud kristlikus abielus. Marxil jäi puudu üle klassi piiride ulatuvast kaastundest, mõistmisest, et too Mary, kes selgitas Engelsile inglise töölisklassi jubedat seisu, milles viimane valgustas omakorda Marxi, on samavõrd inimene kui ta ise. Ja inimeste vahel peab valitsema solidaarsus.

Võrreldes Saksamaa, Rootsi või Soomega - kellega ennast vaimuläheduse tõttu puhuti kõrvutame - on meie ühiskonnal siiski üks eripära. Sotsiaaldemokraadid, kes seal viimasel poolsajandil ilma teinud, on meil endiselt väike ja vahel ka väheütlev partei - ilma selge ja jõulise sõnumita.

Sotsiaaldemokraatlikku erakonda ei astu meil veel rahvahulgad, vaid eeskätt vaimutöölised ning minu meelest seepärast, et sotsid üritavad ainsana leevendada meie ühiskonnas valitsevat kaastunde ja solidaarsuse defitsiiti.

"Eesti sotsiaaldemokraatide lähieesmärk on saavutada Eesti rahva väärtushinnanguis pööre inimestest hooliva poliitika suunas," seisab partei programmis. Kummalisel kombel on see "pööre" meist ikka veel väga kaugel.

Sotsialism võrdsustas meid vaesuses, meie oma riik sündis möödaniku eitusena täis rikastumiskirge. Tahtsime endale jälle mehi, kes oleksid rikkad nagu Puhk ja Pojad või suurärimees Jänes. Meie lipukirjaks sai edu iga hinna eest.

See omakorda nõudis egomaniakaalsust koos nahaal susega või viimase puudumisel vähemasti edasipüüdmist higi, vere ja pisaratega - nagu sõnastas Churchillilt laenates Lennart Meri. Igaüks on oma õnne sepp, kelle jalg tatsub, selle suu matsub jne. Ametisse otsitakse meil inimesi, kes on "noored ja näljased" ja kes "murravad läbi". Autod ostetakse "linnadžunglis ellu jäämiseks", aga need, kes autos ei istu, saavad sageli surma. Eestis on jalakäija auto alla jäämine viis korda sagedasem kui sotsiaaldemokraatliku mineviku ja mentaliteediga Põhjamaades. Meie elu on olnud võitlus, kus ei tunta halastust, kõnelemata solidaarsusest luuseriga (selle eelmisel kümnendil pruugituima sõna kasutus on hakanud ometi tasapisi taanduma).

Sotsiaaldemokraatia väärtused on võrdsus, õiglus ja solidaarsus. Kuna inimesed pole võrdsed, elu pole õiglane ja "solidaarsus" on eesti kõrvale olnud sama halva kõlaga sõna kui "sotsialism", peavad sotsiaaldemokraadid Eestis mägesid liigutama. Siiski on just sotside eesmärgid kaastundlikele mõtlejaile, kes eelistavad džungliseadustele teatavat ühiskondlikku lepingut, vastuvõetavad. Neil, kelle jaoks on kaastunne ja solidaarsus väärtusteks, polegi teist parteid, kuhu astuda. Seepärast on end sotsiaaldemokraatidega sidunud Jaan Kaplinski, Marju Lauristin, Toomas Hendrik Ilves, Katrin Saks, Maimu Berg, Mart Meri jpt.

"Peaks olema piinlik kasutada Euroopa kodanike prisket maksuraha ja mitte pooldada euroopalikke väärtusi nagu solidaarsus," ütleb mulle saadetud kirjakeses värskelt sotsiaaldemokratiseerunud Barbi Pilvre. Tal on ka teisi põhjuseid seda parteid eelistada: "Parempoolsed on majanduses küll liberaalid, aga sotsiaalses mõttes väga konservatiivsed, püstitavad kesklinna arhailisi sambaid. Majanduse liberaalsusega on ju ka puusse pandud. Kogu arenenud maailm reguleerib praegu turumajandust."

Ei saa öelda, et sotsiaaldemokraadid poliitiliselt just kristallpuhtad oleksid. Võtkem või valimisliit Rahvaerakonnaga: valid, keda valid, ikka saad Reiljani. Nõrk ja heitlik on olnud sotside hääl Eestis, kus vaeseid ja hädalisi ometi rohkem kui Euroopas keskmiselt.

Siiski tuleb sellesse erakonda astuda samal põhjusel, mille sõnastas Lennart Meri oma teistkordse presidendiks kandideerimise põhjusena: paremat pole.

Ja isegi kui maailmas pole enam klassikute kirjeldatud proletariaati, kelle eest võidelda, ei ole sõda õiglasema palga eest sugugi lõppenud. Rääkimata vajadusest inimesest hooliva poliitika järele.

Mis puutub Karl Marxi, siis tema sai oma veast peagi aru ja saatis Engelsile vabanduse, mille see rõõmuga vastu võttis. Engels ei tahtnud lisaks armastatule kaotada ka oma lähimat sõpra.