Stalinism Eesti propagandafilmides
Näiteks “Detsembrikuumuses” lõikab proua Kingissepp kohe esimeses stseenis sümpaatsel piirivalvuril kõri läbi, nii et vaatajale on punaste alatus otsemaid selge. Selles mõttes pole vahet “Detsembrikuumusel”, mis on muidu väga atraktiivne, põneva stsenaariumiga ning vaat et parima puändiga eesti filmiajaloos, ning teleseriaalil “Tuulepealne maa”, mille vaimukuse tipp seisneb selles, et noorsõdurid söövad liiga palju moosi ja ruttavad siis üksteise võidu pasandama.
“Nimedes marmortahvlil” võinuks kirjanduslik alusmaterjal pakkuda diferentseerivat eeskuju, sest peategelase vend (nagu ka päriselus Albert Kivikase vend Artur) on ju vastaspoolel. Aga filmis pole Ahase vennal, algus välja arvatud, mingit ideoloogilist tähtsust.
Loomulikult on pahad negatiivsed ka kõiges peale tapakire. Nad rivaalitsevad omavahel. Nad hindavad ennast täiesti idiootlikult üle ning vastaseid sama idiootlikult alla. Kuna kommunistid hakkavad töörahva vendlusest rääkima alles siis, kui pooltel kuulajatel on juba kuul kuklas või nägu püssikabaga sisse pekstud, ei leia nende ideed mingisugust kõlapinda ja ime üldse, et nad säärase targutamisega aega raiskavad.
Negatiivse leeri primitiivsuse põhihäda on see, et filmid ja seriaalid ei saa seetõttu kunstiliselt täisväärtuslikuks. Kui vaenlane on viidud oma eluavaldustes looma tasemele, siis on tema hävitamine sama loomulik akt nagu seale pussi kõrritorkamine. Võit tema üle on ühest küljest loomulik, teisest küljest väheväärtuslik. Eesti ajalugu aastail 1918–1924 läbi praeguste propagandafilmide prisma on seatapmise ajalugu.
Kui ajaloos tagasi minna, siis nii primitiivne vaenlasekujutus esines Eesti kultuuris viimati Stalini terrori tipp-perioodil. Isegi “Elu tsitadellis” (1947) Ralf Miilas on põnevam paha, sest filmi alguses paneb ta toime positiivse teo – tapab Saksa ohvitseri.
Tegu on üsna masendava tagasilangusega demokraatliku ja humaanse kultuuri aegadega võrreldes. Millise läbikomponeeritud, psüühiliselt plastilise, inimliku vaenlase kuju annab näiteks Jüri Järvet 1968. aasta ENSV filmis “Hullumeelsus”! “Tuulte pesa” (1979) metsavennad, eeskätt Ain Lutsepa ja Vaino Vahingu mängitud, olid juba lausa sümpaatsed tegelased (inimlikud igatahes).
Eelöeldu kehtib mineviku ja oleviku kohta. Ma ei arva sugugi, et Eesti ametliku visuaalse kultuuri tulevik oleks sama mustvalge. Lootust paranemiseks annab eriti Mait Malmsteni viimane, rongiaknast heidetud pilk “Detsembrikuumuses”, mis on juba sama arukas ja mõtlik kui gorillal.