Tegemist oli kaasusega, milles isik nõuab äriühingult lahkumishüvitist 10 000 krooni. Osaühing aga keeldub töölepingus fikseeritud summat maksmast, väites, et isiku vallandamine oli tingitud tema enda poolt toime pandud töökohustuste rikkumisest. Oma seisukoha tõestamiseks viitas osaühing Maksu- ja Tolliameti kehtivale haldusaktile, millega maksuhaldur on määranud osaühingule 36 009 000 krooni suuruse maksuvõla. Maksuamet leidis, et kuna äriühingu juhataja on rikkunud maksukorralduse seaduses sätestatud kaasaaitamiskohustust, ei ole äriühingu poolt deklareeritud sisendkäibemaks tõendatud ja sellest tuleneb hoopis sama suur (36 009 000 krooni suurune) kohustus riigi ees.

Asi läheb aga üha põnevamaks.

Osaühingu juhataja (füüsilise isikuna) tugines enda seisukohtades teabe andmisest keeldumise õigusele, mille sätestab põhiseadus. Tema väitel on Maksu- ja Tolliamet korduvalt maksumenetluses kogutud tõendeid kasutanud tema enda vastu kriminaalmenetluses ja nimetatud kriminaalmenetluse kohta on nii Tartu Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohus väitnud, et tegemist on riigipoolse kuritegeliku tegevusega.

Nii jooksiski kodanik kohtusaali ühest otsast teise, esitades kord kaebaja seisukohti, milles tugines nii Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi seisukohtadele kui ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioonile ning seda laiendavatele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, võttes sisse aga vastustaja positsiooni kohtusaali teises otsas, kaitses ta äriühingut Maksu- ja Tolliameti kehtiva haldusaktiga.

Seda erakordsust püüti ka jäädvustada. Kohtunik ilmus saali, avas istungi ja käskis kohe kaamera saalist eemaldada, andmata seejuures ühtegi põhjendust oma seisukohale. Järelpärimisele vastamise asemel põgenes kohtunik kiiresti oma ruumidesse, jättes protsessiosalised punastava kohtusekretäriga istungisaali.

Liiga palju on viimasel ajal kuuldud kohtute käest „põhjendusi", et „pole asjakohane", „pole otstarbekas", „pole tõendatud", „pole usaldusväärne". Nõustuda tuleb siinkohal täielikult Tallinna Ringkonnakohtuga kohtunik V. Lõõniku kaasuses. Kohtuotsus peab olema loogiline, jälgitav ja arusaadav. Kõik, kes otsust loevad, peavad aru saama, mismoodi kohus otsuse tegi. Millistele tõenditele kohus tugines, milliseid seadusi arvestas, milliseid rahvusvahelisi õigusakte kaalus ning mismoodi menetlusreeglite järgimist hindas.

Midagi on meie kohtusüsteemiga tõepoolest lahti.

Rait Maruste on vilksamisi küll maininud ja sedagi korraks, et meil puudub tõhus õiguskaitse kodanikele sootuks ja see võimaldab meie uurimisorganitel inimeste põhiõigustele vilistada ja  normkontrolli* polegi võimalik üldse teostada! On küll põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, kuid selle poole pole inimesel üldse võimalik pöörduda ja see on otsene inimõiguste rikkumine (EIÕK artikkel 6). Vähe sellest!

Rooma õigusest on teada ja tuntud hagi actio popularis, mis tähendab ühe inimese õigust kohtu poole pöörduda õiguse jaluleseadmiseks ja esineda kas rahva või teatud grupi nimel - erinevalt muudest tsiviliseeritud riikidest on see Eestis suisa karistatav! Eesti on ainuke postsovjetne riik, kus halduskohus on institutsioonina suisa põhiseadusesse sisse kirjutatud! Miks see nii imelik on? Halduskohtu eripära on see, et vastustajaks on riik või kohalik omavalitsus. Riik on samas ju juriidiline isik ja kohtuotsuse formularil seisab „Eesti Vabariigi nimel" - see on ju olukord, kus riik peab kohut enda üle enda kehtestatud reeglite alusel! Riik siis riigi vastu kohtus?! Isegi Moldovas kirjutatakse, et SEADUSE nimel...

Võtkem või selline, kahjuks igapäevane asi nagu võlg. Kui riik on sulle miskit võlgu ja sa seda kohtu kaudu tagasi nõuad, siis oled paratamatult olukorras, kus riik peab kohut enda üle, aga ainult et... enda kehtestatud reeglitega. Muud võlad saavad käsitletud võlaõigusseaduse alusel ja kohaselt, kuid niipea, kui mängu tuleb riik, käib asi riigivastutuse seaduse alusel ja sealt võlg kätte saada on juba ülimalt keeruline. Ega seaduseandja oma tahet pole varjanudki - seletuses seisab, et see on nii vaid selleks, „et vähendada ühiskondlikke kulutusi..."!

Ikka veel vähe? Aga palun!

Põhiseadusest võib lugeda, et Eestis mõistab õigust kohus, mingeid muid variante pole ette nähtud. Nõus, kuid mida tähendab siis „kohtuväline kokkuleppemenetlus"? Mis asi on see kohtuväline õigusemõistmine, mille alusel keegi saab õiguse, keegi trahvi ja keegi peab mingi aja kinni istuma? Kõlab ju veidralt (kui süveneda), et keegi mõisteti süüdi kohtu väliselt. See lepe on ju siis põhiseadusega otseses vastuolus?! Samas on kehtivas põhiseaduses kirjas, et kohut mõistavad juba nimetatud halduskohtud ja neile lisaks linna-, maa- ja riigikohus. Kuhu on kadunud need linnakohtud? Meie igapäevane praktika pakub meile selle asemel olukorda, kus Tallinnas on Harju maakohtu 3 kohtumaja ja võta sa nüüd enam kinni, kes ja kus midagi korraldas ja kes konkreetselt ei viitsinud või osanud asja põhiseadusega kooskõlla viia. Kuid eks teada ole, et igasugune reform tähendab alati mingisugust raha ja kellel saab selle vastu siis midagi olla.

Kuidas aga peab käituma kodanik, kelle jaoks pole juriidilised tekstid ammu enam ei loetavad ega arusaadavad? Õigusselguse tingimustes oleks ju selge ja riik riigiga kohtusaalis mingite seaduste tähenduse üle vaidlema ei peaks - meil aga on ju üsna tavaline, et omavahel kisuvad haldus- ja maakohus (st. riik vaidleb riigiga).

Konstruktiivse lõpuna võiks esitada lihtsalt teesi, et aeg on ka õigussüsteem Euroopa tavade ja õigusaktidega kooskõlla viia, alustada võiks aga kasvõi sellest, et kodanikel oleks võimalik selle süsteemiga tuttavaks saada.

* Normikontrolli olemuseks on põhjendatud väide, et üks või teine õigusakt  on vastuolus temast kõrgemal seisva seadusega. Üldjuhul on selleks kõrgemal seisvaks seaduseks riigi põhiseadus ning kohtuks, kes taolisi taotlusi läbi vaatab, riigi kõrgeim kohus ehk Riigikohus. Taoline meede on demokraatliku riigi üks olulisemaid alustalasid.

Eestis seisneb aga probleem selles, et normikontrolli taotlusega pole võimalik kellegi poole pöörduda. Õiguskantsleril pole kohustust sinu taotlusega Riigikohtusse pöörduda, president ei saa seda teha ning sina ise pead hankima endale oma enda kohtuasja, et siis läbi kohtumenetluse ma õigusi taga ajada.

Kodanik peab esmalt toime panema võimaliku seaduserikkumise (sest ta pole ju saanud veel kontrollida, kas tema tegevus on kooskõlas riigi kõrgeimate seadustega või mitte), minema siis kohtusse, riskeerima süüdimõistva otsusega, mis võib ta potentsiaalses mõttes aastateks trellide taha saata, et selle kõigega kontrollida, kas üks või teine seadus on kooskõlas põhiseadusega. Tegemist äärmiselt sadistliku lähenemisega oma õiguste kaitsmisel.