Igor Rosenfeld "Eesti enne ja pärast "pronksiööd"".
Sankt-Peterburg, Tartu: Kripta 2009.

Alustuseks pean ütlema, et Rosenfeldi raamat on katse analüüsida teise (on neidki, kes käivad peale, et hoopis kolmanda) Eesti Vabariigi poliitilist, majanduslikku jne elu. Kirjeldatav ajavahemik hõlmab kahtkümmet aastat, vaata et rohkemgi. Aga see on kahtlemata juba tõsine.

Autor tõstab üles selliseid küsimusi, millest Venemaal peaaegu ei kirjutata. Näiteks nõukogude rublade müümise Tšetšeeniale 1992. aastal. Sellisest asjast ei saa mitte kuidagi mööda minna ja ma otsustasin teose läbi lugeda, hoolimata asjaolust, et "Eesti enne ja pärast "pronksiööd"" on üks väga paks ja ilma piltideta raamat. Ütlen kohe ära, et mitte selle pärast ei olnud seda raske lugeda. Mulle, kes ma 25 aastat tagasi lõpetasin nõukogude ülikooli ajalooteaduskonna, meenutas see nõukogude monograafiaid.

Autori sõnutsi on kõiges süüdi parempoolsed, natsionalistid ja muidugi anglo-ameerika imperialistid. Mitte inglise ega ameerika omad, vaid just nimelt anglo-ameerika omad. Vaat selline stalinlik-hruštšovlik-brežnevlik historiograafia.

Raamatu keelekasutus on rikkalik (võiks rääkida erilisest poeetikast à la Suslov) ja eranditult angažeeritud. "Natsionaal-patriootiline retoorika" on autoril alati "äge". Kodanlus on "kompradoorlik". Need sõjas osalenud, kes Punaarmee vastu sõdisid, ei saa olla "vabaduse eest võitlejad". Ent sellised Vene poliitikud nagu Boriss Jeltsin, Jegor Gaidar ja "muud burbulised" (kes ei mäleta - Gennadi Burbulis oli Vene Föderatsiooni riiklik sekretär) kujutavad endast "niinimetatud demokraate". Ja kõik koos on nad "jõledad".

Need näited viivad mind mõtteni, et meil ei ole tegu mitte ajaloolise teadustöö, vaid kirjandusliku esseega.

Autori loogika on üpris etteaimatav. ENSV on hea. Olgu siin näiteks lause, mis oleks kui nõukogude-aegsest "Literaturnaja Gazetast" võetud. "Erinevalt toonase Venemaa oblastitest, mis asusid Eesti piiri ääres, oli reaalsel sotsialismil Eestis palju "normaalseid" jooni nii majanduses kui poliitikas."

Mäletan palju sedalaadi reisimärkmeid Nõukogude Eestist - nutikatest kolhoosnikest, intelligentsetest kaluritest ja töölistest, pealekauba muidugi täidetakse pidevalt plaani, tegeletakse koorilauluga ja üleüldse huvitutakse esteetilistest probleemidest.

Tahaksin tõesti näha Soome kolhoose ja sovhoose, kui Soome oleks kuulunud NSVL koosseisu. Kujutan ette kolhoosiehituse kasvu tempot Soome NSV Oulu rajoonis. Andke andeks nalja pärast.

Nõukogude historiograafias nagu ka nõukogude žurnalistikas oli tavaliselt ainult kaks  varianti - pamflett või panegüürika. Rosenfeldi raamat on ühtaegu nii pamflett (mis puudutab parempoolseid - Isamaaliit) kui ka panegüürika (suhtumises tsentristidesse). Mart Laar - paha. Edgar Savisaar - hea. Rahvarinne - hea, IME - hea. 1992. aastal alustatud reformid - paha.

Võiksin Rosenfeldi nimetada ka konspiroloogiks. Niimoodi seletab ta parempoolsete olemust: "Naiivne on arvata, et Eesti parempoolsed ja rahvuslik-radikaalsed grupeeringud (Baltimaadest Poolani) kujutavad endast iseseisvaid moodustisi. On ilmselge, et antud struktuurid loodi ja pandi võimule ülemaailmse parempoolse establishment'i aktiivsete sisejõudude poolt kui Ida-Euroopa "postkommunistliku" ruumi omastamise instrumendid." Tsitaadi lõpp. Samamoodi võiks autor süüdistada minu nohus LKA-d.

Ent kõige sügavama mulje jättis mulle mõte "pronksiepopöa nafta-alusest". Vaat see ongi pesuehtne vulgaarmarksism. Kõike valitseb majandus. Majandus on kõige alus. Aga igasugune mentaliteet ja inimhing on psühhoanalüütikute ja pappide jaoks.

Jah, te saite õigesti aru, mälestusmärgi äraviimist Tõnismäelt planeeriti samuti Washingtonis.

Nüüd peamisest. Kui autor ei ole täpne, kui analüüsi üle domineerivad emotsioonid, ei suuda ta teha adekvaatseid järeldusi ega pakkuda väljapääsu olukorrast. Aga selles, et olukord on keeruline, olen ma autoriga täielikult nõus.

Põhiline rusutis meie peade kohal on need kaks sõna - majanduslik kriis. Ja see on reaalsus. Kuid me ei saa mööda ühest asjast - nimelt moraalsest kriisist, mis eelnes tunduvalt varem majanduslikule kriisile.

Minu arvates sai see alguse enam kui kuus aastat tagasi, 2003. aasta parlamendivalimiste valimiskampaania ajal. Ja selle lättel seisid needsamad parempoolsed, keda Rosenfeld niiväga üldse ei armasta. Eeskätt Res Publica asutajad.  Oma loosungitega "uuest poliitikas" viisid nad eksiteele ühiskonna ja lõppude lõpuks ka iseenda. Tulemuseks oli valijate umbusaldus poliitiliste parteide vastu ja Res Publica enda kadumine.

Res Publica järel hakkas "avatud poliitika" tsoonist "suletud poliitika" tsooni üle minema ka reformipartei. Mis viiski tööni mälestusmärgi kallal.

"Avatud poliitikaga" tegelevad inimesed lahendavad reaalseid probleeme - poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid. Need, kes valivad "suletud poliitika", hakkavad tegelema mälestusmärkidega. Eetilisest tsoonist minnakse esteetilisse.

Üheksanda mai Tõnismäe-kogunemise esteetikast võib palju rääkida, või siis autodele kinnitatud niinimetatud Georgi lindikestest. Isiklikult minu jaoks ei ole see mitte ajaloolise mälu väljendamine, vaid selle mälu ersats. Mitte solidaarsus, vaid pseudosolidaarsus.

Kuid püüdke seda selgitada, ent ärge püüdke solvata.

Kui te ei pööra tähelepanu elanikkonna suure osa arvamusele, vaid lihtsalt paigutate või ehitate mälestusmärke, ongi see "kinnise poliitika" avaldumine, millel on väga vähe pistmist demokraatiaga. Sedalaadi poliitikat toetav elektoraat soodustab Eesti ühiskonna moraalse kriisi süvenemist.

Umbes seda ootasin ma Igor Rosenfeldi raamatust, kuid ei lugenud sealt välja. See raamat on täielik möödalask.