Niisiis, Ukraina. Või nagu teda veel kutsuti - Malorossia. Venemaa, aga väike, teistmoodi. Võõramaalase jaoks lõbus ja armas.

Ja kui naljakad lohvakad püksid neil on.

Ühesõnaga, kottpüksid.

Ja g-tähte ei räägi välja. Nagu kohtlased lapsed.

Aga kuidas nad laulavad! Taevas küll, kuidas Ukraina naised laulavad. Kuipalju soojust on nendes lauludes, kuipalju avarust.

        «Iхали козаки

        Iз Дону до дому»

Ning teie ees avaneb Novorossia stepp. Siin-seal lõikuvad sellesse jõed ja jäärakud. Koirohu terav lõhn, taamal sküütide künkad.

Jah, Ukrainat, tema lõunapoolset osa, mida niisutavad Pontos Euxeinose soojad lained, nimetati Novorossiaks. Seda veel keisrinna Katariina ajal.

«Пiдманулi Галю,

Забрали з собою»

Aga ööd on Ukrainas mustad nagu tint. Sirutad käe välja ja tunned sameti jahedust. Ning taevas vilguvad tähed, ei lase magama jääda.

Tõsi küll, laulu lõpus tapavad kasakad armsa neiu Galja. Põletavad elusalt. Aga enne seda vägistavad.

Kuid see kõik pole nii printsipiaalne. Ärge süvenege sõnadesse, kuulake imelist muusikat.

Aga Dnepr, mida ülistas suur kirjanik Nikolai Vassiljevitš Gogol.

Gogol. Kogelmogel.

Vaat nii on Ukrainaga, Novorossiaga alati. Aina üks koomusk ja naljategemine. Mäletan lapsepõlvest kõnekäändu: на тебе Боже, що мене не гоже. Säh sulle, issjumm, mis mulle ei sünni.

Räägitakse, et ukrainlane olla saamahimuline ja kooner.

Mitte saamahimuline, vaid majanduslikult mõtlev.

Kas panite tähele, et Väike-Venemaa - Malorossia - on üks igavesti maitsev nimi.

Punane borš kuklite (pampuška) ja ohtra riivitud küüslauguga. Aga suvel hoopis roheline,  praetud saia tükkidega. Ja vareenikud kartulitäidisega, peale siputatud tilli ja sellerit.

Aga klaasike metsakohinat (gorilka). Sakuskaks pekikäntsakas, valge nagu kõrgeauliku panna nahk. Ja ilmatu sibulamugul, magusam kui õun.

Panna lüüakse samuti pärast maha. Aga enne vägistatakse.

Kuid need on kõik üksikasjad.

Peamine on ikka seesama stepp, kerge soe tuuleke. Ja mitte otse näkku, nagu Tallinnas, vaid alati kuklasse. Justkui paitaks ja suudleks, nagu ema oma väetit lapsukest.

Mäletan vaid üht erapooletut ütlust ukrainlaste kohta. Revolutsioonilise tragöödia "Ljubov Jarovaja" üks tegelane sõnab: "Ei meeldi mulle malorossid." Noh niimoodi põlglikult, halvakspanuga. Aga tema oli valge ohvitser.

No ja Mihhail Afanasjevitš Bulgakov ei sallinud ukrainlasi.

Kuidas on ukraina keeles kass? (kot)

Kit.

Kuidas siis kit? (Vaal)

See on ju Bulgakov. Kes talle siis meeldis? Mitte keegi ju.

Peatage mind. Ise ma ei kinni ei pea.

Lühidalt öeldes tahtsin ma öelda järgmist: Ukraina, ukrainlased, igasugu ukraina värk oli vene traditsioonis plussmärgi all.

Ning viimase kümne aasta jooksul tehti Moskvas ja Kiievis ja Lvovis paljutki, et see positiivne kaduma hakkaks ning alles jääks ainult muie, mis halvimal puhul oleks segatud vihkamisega. Mõned rääkisid lausa sõja võimalusest.

Vaene Gogol, vaene Tolstoi, Lev Nikolajevitš. Kas oleksid nad suutnud välja mõelda nii haige süžee. Neile poleks see pähegi tulnud.

No näed, toimuski võimuvahetus. Juštšenko läks ära, asemele tuli Janukovitš.

Peamine on see, et kõik on demokraatlik, puhas. Isegi Euroopa koos Ühendriikidega kinnitab seda.

Ja annaks Jumal. Las ukrainlased ehitavad oma noort riiki.

Tõsi ta ju on, neil on raske.

Üks politoloog, ehkki küll Kanadast, aga siiski ukrainlane, esitas küsimuse. Meil on Ukraina. Ent kas meil on ukrainlased? Ta pidas silmas ukraina rahvust.

Küsimus on keeruline. Mis on ühist Harkovi elanikul Lvovi asukaga. Mitte eriti palju.

Harkov ja Lvov ei ole mitte ainult kaks erinevat linna, need on kaks erinevat tsivilisatsiooni. Kaks erinevat mentaliteeti.

Vaat mida ma tahan öelda. Ukrainat saab ehitada mitte Kiievist kästud ühinemise abil, vaid föderaliseerimisega.

Ning jagama ei pea mitte Idaks ja Lääneks. Tuleb minna kaugemale, anda laialdased föderaalsed õigused kõikidele ajaloolistele piirkondadele. Taga-Karpaatia, pealinn Užgorod. Galiitsia, pealinnaks Lvov. Volõõnia ja Bukoviina. Ja siis veel Podoolia, mille pealinn on Vinnitsas. Ning Novorossia Odessaga. Krimm, otse loomulikult. Kiievimaa, Dnepri-äärne maa. Ja vasakkallas, mille pealinn on Harkov.

Ma olen veendunud, et ainult föderaliseerimisega saab tugevdada Ukraina riiki. Nii paradoksaalselt kui see ka kõlab.

Tsentraliseeritud Ukraina ei suuda edukalt areneda ning laguneb küllalt kiiresti mitmeks maa-alaks.

Kahjuks ei näe ma sellist poliitikut või poliitilist jõudu, kes/mis oleks valmis läbi viima seda föderaliseerimist. Siin läheb vaja laiahaardelisi inimesi, tõelisi strateege, aga mitte Juštšenkot ja Janukovitšit. Ja kuni nad välja ei ilmu, ripub Ukraina riigi kohal kadumise oht.

P.S. Janukovitsi administratiivse suurpuhastuse käigus on näiteks Donetski oblasti uus juht Anatoli Bliznjuk, Hersonis - Anatoli Gritsenko, Luganskis - Valeri Golenko, Nikolaevis - Mykola Kruglov, Tagakaprpaatias - Oleksandr Ledida, Odessas - Eduard Matvijtsuk, Zaporizzjas - Boris Petrov, Kiievis - Anatoli Prisjaznjuk, Zitomiris - Sergei Ryzhuk, Tsernivtsis - Myhailo Papiev, Hmelnitskis - Vasil Jaduhha, Dnipropetrivskis - Oleksandr Vilkul, Harkivis - Mihhail Dobkin, Rovnos - Vasil Bertash. Selge see, et kõik on Janukovitši inimesed.