Jan Kaus: Eneseteostuslik Eesti
Nagu pealkirigi ütleb, puudutab see meie rahvuseepose “Kalevipoeg” autorit Friedrich Reinhold Kreutzwaldi. Undusk püstitab hüpoteesi, et “Kalevipoja” sünni ajendiks sai sisyphoslik impulss, autori absurditunne; veendumus, et eesti rahvas on määratud haihtuma ajaloo hämarusse ning soov anda sellest hoolimata kaduvale rahvakillule nende oma suurteos. Seega polegi üllatav, et viimaste kuude jooksul on kirjandusajakirjas Looming kestnud keskustelu, mille üldnimetus on “Eksistentsiaalne Eesti”. Nüanssidesse laskumata olgu mainitud, et arutelu initsiaatorid näevad eesti kirjanduspärandis otsest vastukaja eesti rahva ebakindlale tulevikule. Tõepoolest, eesti keeles kirjutamine võib sellises vaates muutuda juba suisa eksistentsialistlikuks aktiks, absurdseks teoks – kirjutada keeles, mida räägib alla miljoni inimese; kirjutada rahvale, kelle iibekõver on näidanud mõnelegi teadlasele kätte ühemõttelise tuleviku – väljasuremise.
Tundub omajagu tähenduslik, et rahvusliku hääbumise motiiv ei paista eesti nüüdiskirjanduses domineerivat ega isegi välja paistvat. Aga samas on selge, et Unduski elegantne mõttekäik ja Loomingu veergudel toimuv arutelu rahvusliku kaduvustunde ja eesti kirjakultuuri seostest haakub päevalehtedes ilmuvate uudistega eestlaste väljarändest – neist kümnetest tuhandetest, kes lahkuvad oma kodumaalt mujale kas töötama või lausa elama. Pealkirjad nagu “Ligi pooled Soome kolinud eestlastest ei mõtle kunagi kodumaale tagasi tulla” (EPL, 3.10. 2011) tekitavad tunde, et Eesti kipub inimestest tühjaks voolama. Kui jälgida statistikat, siis 2010. aastal immigreerus Eestisse 2810 ja Eestist lahkus 5294 inimest, mis tähendab, et väljarändajaid oli sisserändajatest 2484 võrra rohkem, ja kuigi aasta varem oli see näitaja kolm korda väiksem (774), siis ei paista need numbrid justkui hävingut ennustavat. Ometi on tunda avalikus ruumis sel teemal mingit raskemeelsust, ohutunnet.
Raske öelda, kas soovis raputada taldadelt kodumaa muld on peidus ka alateadlik igatsus eemalduda laiemast, sh ka rahvusliku ebakindluse tundest. Ometi paistab, et avalik mure eestluse kestmise pärast, mis väljendub ju lausa poliitilistes ja praktilistes meetmetes nagu näiteks vanemapalk, ei tundu avaldavat osale eestlaskonnast soovitud mõju – selle võidab vajadus olla kusagil mujal, aga mitte Eestis.
Siin ilmnebki mu meelest üks sügav vastuolu. Rahvusliku kestmise teema on küll oluline, aga selle vastas asetseb arusaam Eesti ühiskonnast kui eneseteostuslikust kultuurist, kus ühiskond peab tagama indiviidile võimalused ennast teostada. Tõsi, neid kaht vastandlikku tendentsi on võimalik kunstlikult ühendada – näiteks Reformierakond suudab vajadusel oma hoiakutes liita rahvuslust ja majanduslikust liberalismist lähtuvat individualismi, mistõttu saab hollandi politoloogi Cas Mudde vaimus öelda, et rahvuslik konservatism ei väljendu Eestis mitte normaalse patoloogiana, vaid patoloogilise normaalsusena. Aga see ei tee olematuks tõsiasja, et vajadus säilitada rahvust ja eneseteostuse ideaal on omavahel vastuolus (kuigi viimane võib olla tugevas seoses eestlaslikult isepäise ja individualistliku meelelaadi stereotüübiga).
Kindlasti ei taha ma hakata jutlustama eneseteostuse vastu. Kahtlemata võib inimese isiklik eneseteostus, oma potentsiaali ja unistuste täideviimine olla ka ühiskonda edasiviiv jõud. Probleem on selles, et kuna igal inimesel peab olema võimalus ja õigus ennast teostada, siis peab aktsepteerima neid inimesi, kes ei soovi luua peret (või ei soovi seda luua Eestis), s.t kes ei soovi mingilgi moel siduda ennast rahvusliku säilimise kirjutamata kokkuleppega, vaid kelle eesmärk on just nimelt eneseteostus.
Eneseteostuse ja rahvusliku alalhoiu vaheline paradoks ja pinge kajab vastu kas või kuulsas hüüdlauses “Talendid koju”. Ühelt poolt väljendub siin soov, et inimesed pöörduksid tagasi oma juurte juurde, aga teiselt poolt antakse mõista, et mitte kõik inimesed, vaid ainult talendid, s.t inimesed, kes on ennast mõõdetaval või nähtaval moel teostanud või teostamas.
Seega – eelöeldu kontekstis saab pidada Eestist lahkumist loogiliseks eneseteostuslikuks sammuks. Ind ja soov siit ühel või teisel eesmärgil lahkuda võib osalt seostuda lähiajalooga, kommunistliku suletud ruumi kogemusega, kuid teisalt väljendab see ka individualistliku eluhoiaku sobivust (praeguse) Eesti ühiskonna loomuga. Välismaale minekut tajutakse sageli eneseteostusena, eduna, igavesest ääremaast vabanemisena.
Aga eneseteostusliku kultuuri kitsaskoht on päris lai. Individualistlikus ühiskonnas on väga raske leida kõiki indiviide ühendavat ühisosa – kindlasti mõjub rahvuslik retoorika paljudele eestlastele ahistavalt või võõristavalt ja nemad tekitavad omakorda võõristust neis eestlastes, kes on asetanud rahvuse oma identiteedi ja eneseteostuse keskmesse. On raske leida ideed, mis sobiks individualismile piisavalt laiapinnaliseks vastukaaluks. Individualismi üks probleeme on selles, et see ilmneb sageli soovina saada oma arvamustele laiemat kõlapinda. Igas arvamuses on sees üldkohaldatava tõe taotlus. Ning individualistlikus vaimses ruumis koguneb selliseid arvamusi lõpuks päris palju – seisukohtade paljusus aga tõstab avaliku ruumi “temperatuuri”. Aeg-ajalt saab sellest palavik.
Oluline on ka see, et ennast ei saa teostada vaakumis, ikka läheb vaja teiste inimeste tuge. Eneseteostus on ühtlasi enesetoestus. Seda tuge saab kasutada kahel moel – teiste arvel või koos teistega. Esimene viitab kooselule kui olelusvõitlusele – ühiskond jaguneb talentideks ja mittetalentideks, rahvuslasteks ja mitterahvuslasteks, kristlasteks ja mittekristlasteks, esimesteks ja teisteks. Teine on palju raskem variant. Eneseteostus abistamise ja abisaamise läbi. Ühiskond nagu igikestvad talgud. Oma kaaslaste, vastaste ja võõraste alandamisest hoidumine. Leppimine tõsiasjaga, et individualistlikus ühiskonnas leiab alati neid inimesi, kes ei mõista või pole nõus. Võimalus, et mõista ja mõistetud olla on mingis mõttes üks ja seesama. Kuidas seda praktiseerida? Vastan laulusõnadega: “Kui teaks, küll oleks hea”.
Muide, eelmine tsitaat on mõistetav just eestlastele.
