Juku-Kalle Raid : Laari-Ansipi valimismuudatused annavad võimaluse rajupopulismile
Valimisseaduse kallal ollakse, kui tähele panete. Seda ilmselt küllõilsamõttelisel moel, kuid – mitmete valimiste ühendamine tulekskõigepealt väga läbi mõelda. Läbimõtlemine on aga raske asi ning nõuab aega.
Teatavasti tegi Mart Laar äsja (vana ja ammutehtud) ettepaneku – panna erinevad valimised toime samal ajal. Eelkõige on sellega seoses räägitud kohalike- ja riigikogu valimiste ühendamisest. Ja siis veel, et Riigikogus ei tohiks keegi vegeteerida üle kahe korra järjest.
Egas midagi, ühest küljest argumendid ju täitsa kobedad: see säästab kõvasti finantsi, samuti on näiteks broiler Savisaarel ja talle lojaalsel kildkonnal keerulisem sootsiumile näkku valetada – kes see sind ikka tõsiselt võtab, kui sinu näolapp on samal päeval mõlemas nimekirjas, kuna tahad üheaegselt olla nii peaminister kui linnapea...
(Muuseas, see kehtib kõigi erakondade kohta välja arvatud Rohelised, kuna vaid inimesed grüünest leidsid endas piisavalt sisejulgust panna kandideerima mitte „pardid“, kes juba riigikogus askeldavad, vaid Toompeaga tööalaseid suhteid mitte pidavad riigialamad.)
Aga kurat seda teab, äkki ei tee keegi väljagi ja valibki sooja peaga ühe kärsa mõlemale kohale...
Olgu. See on asja üks külg, selge ja lihtne. Aga nagu ikka, eksisteerib kopikal teinegi pool.
Valimiste ühendamine räägitud kujul on vähemalt täna ja Eesti jaoks poolik lahendus ning – lohakas. Kõigest toredast hoolimata kipun arvama, et kui valimised ühendatakse, ei juhtu midagi muud, kui see, et populismiveski saab pahinal terve meretäie uut vett juurde. Praegu halatakse küll, et meil kestavad justkui permanentsed valimised, ent usutavasti on see siiski parem kui iga nelja aasta tagant saada kuu või paari jooksul kaela veel suurem tünnitäis populismi ja raju propagandat.
Ega keegi ju ometi ei arva, et kui kohalikud ja riigikogu valimised on samal päeval, muutub valija jaoks midagi selgemaks? Vastuoksa. Kui juba praegu ajab mitte ainult rahvas, vaid lugupeetud ametnikkond, – aga ka mõningad linnapead – lootusetult sassi riigi ja kohalike omavalitsuste pärusmaa, keerab valimiste ühendamine pudrule veel ühe tiiru peale. Sõnaga, asi läheb veel segasemaks.
Ega keegi ometi ei arva, et näkkukargavat valimisreklaami valimiste ühele päevale toomise tõttu vähemaks jääb? Vaevalt. Pigem ikkagi vastupidi – nelja-aastane paus tekitab olukorra, kus enne valimispäeva lähevad asjad eriti jõhkraks. Tehke mulle selgeks, kuivõrd on võimalik, et sellises olukorras pöörataks tähelepanu rohkem asja sisulistele külgedele? No way, absoluutselt võimatu. Eetriaega probleemsaadetele juurde ei tule. Juurde ei tule aega ka inimestel, et ennast kogu sellest topeltsaastast läbi närida. Suurte piltide laviin matab kõik enda alla – ja kaks korda paksema kihina kui täna. Täna vähemalt pole iga paari aasta tagant valimistel nii palju pappi välja käia. Ja kaua see Keskerakond ikka kolmekümneid miljoneid võlgu jääda saab? Mingil hetkel tekib tal raskusi propaganda eest tasumisega, keegi ei taha riskida – tõenäosus, et midagi ei maksta, on liiga suur. Nelja aastaga on aga end võimalik juba koguda...
Veel. Kohalikel valimistel saavad valida hallipassimehed, Riigikogu omadel ei saa. See on vast hale pilt, kui ühel rõõmsal valimispäeval me kõik urnide juures kohtume ja keegi kurat aru ei saa, mis sedelit, kuidas ja miks ta täidab. Asjal oleks sellest küljest mõte vaid siis, kui hallipassimeestel ka kohalikel valimistel valimisõigus ära võtta. See oleks täiesti normaalne, miks peaks inimene, kes siin elab, aga kodanik olla ei soovi ja seega riigi pikalt saadab, otsustama riigi asjade üle, olgu nad või kohalikud? Lollus kuubis.
Niisiis ei suuda hetkel erilise hurraaga Ansipi ning Laari käimalükatud rongile hüpata, see asi tahab pikemat arutelu. Ärgem söögem keevat suppi.
Ning viimaks – Mart Laari mõte piirata Riigikogu töös osalemist kahe ametiajaga. Vot see on minu meelest ilmselge jama. Tõsi, mõnedest ajuseentest saaks lahti, kuid kahjuks koos nendega ka tõelistest proffidest, kelledest mõni (näiteks Mart Nutt) on olnud Riigikogus selle algusest peale. Uued ajuseened valitakse poplauljate ja rallisõitjate keskelt kindlasti, ent professionaaliks peab paraku kasvama ja õppima. Aastaid.
Valimisseaduse kallale on tänase seisuga mõtet minna vaid ühel juhul – kui on tõsine soov langetada nende poliitikute reitingut, kes annavad täiesti absurdseid lubadusi, jagavad tikke, puid ja makarone või külvavad lihtsalt vaenu ja valetavad.
Kordan mõtet, mille kunagi KesKus'is välja käisin, ning millel oleks kindlasti populismi vähendav iseloom. See on – igale kodanikule kaks häält, poolthääl ja vastuhääl. Vastuhääle kaal võiks olla 50% poolthääle omast. Vaieldamatult teeks selline hääletamismudel eriti vastikutel populistidel elu põrguks. Vastuhääle saad anda samas ringkonnas, kus poolthääle.
Uskuge mind. Kui inimestel on kops üle maksa aetud, tulevad nad kindlasti oma vastuhäält andma. Ainus konks on see, et vastu hääletades tuleb täita ka sedeli „teine külg“ – hääletada kellegi poolt. Edasi töötab puhas matemaatika.
Kahe hääle süsteem tõstaks nii valimisprotsenti kui aitaks jagu saada ka lõhestatud Eesti sündroomist. Vihkamise ja armastuse aritmeetika annab küllap just selle keskmise, kus pärast kõige vähem hala kuuleb.
