Jüri Pino ---

Kuskil telepurgis olla näidatud, kuidas jänku tapetakse, nülitakse, söögiks tehakse. Olla ka kisa lahti - kuidas nii võib ja lapsed ju vaatasid ja üleüldse, eetika, eetika, eetika. Eks seda ole ammu tähele pandud, et kui inimesel midagi öelda pole, hakkab ta kasutama sõna „eetika".

Mis sest nii väga siis oli? Näidati siis näidati. Kas mittenäitamine oleks olematuks muutnud, et võeti imearmas karvane usaldav loomake, anti nuiaga vastu ajusid ja...

See on elu, elus ongi surm. Et kisa tõusis, näitab ainult, et me oleme muutunud kole pehmekesteks. Ei taha tunnistada, kuidas asjad tegelikult käivad. Et hea prae saamiseks tuleb kellelegi ära teha.

Soovitaks kõigile lugeda sihukest toredat raamatut nagu Antony Bourdaini „Koka rännakud", peatükki „Kust tuleb toit". Väga tore seatapukirjeldus. Või meenutada kah väga toredat telelugu seatapust, mille Wend tegi. Väga viisakas lugu.

Ja, nagu ütles loomakaitsja Heiki Valner Delfis targasti - loom tapeti ju kiiresti ja viisakalt. Ilma, et ta vaevleks.

Ma ise tapsin kunagi 9aastaselt samadel kaalutlustel. Miskipärast jooksis meil kodus tollal kohutavalt palju karpkalu läbi. Nädalas korra vähemalt.

Karpkala teadupärast on sama hästi kui surematu. Ema hakkas tüüpi kalariiviga rookima, see aga kukkus siputama. Mina muidugi nõudsin, et paneme nüüd kala vanni ujuma, küll siis on tore vaadata. Ja muudkui ujus. Lahe.

Ainuke häda, et eks ta olnud ju söögiks mõeldud. Ja vanni tahtnuks ka minna.

Minu isa lahendas küsimuse lihtsalt - viskas vanni soola. Kõige tavalisemat jämedat soola. Et siis sureb karpkala ära ja ongi korras.

Kala muudkui ujus ka soolases vees. Ujus ja ujus.

Mina mõtlesin.

Et kalal on ju paha aeglaselt surra. Vastik ja piinav.

Kui jäin üksi koju, õngitsesin kala välja. Siputas ja oli õnnetu, soolaviirg vist suu ääres kah.

Mina jälle mõtlesin. Et kuidas seda teha.

Linnalapse eluvõõrus, teadagi.

Kala lüüakse surnuks, seda ma teadsin. Aga karpkalale ei mõju miski. Haamriga või... Aga kui ei mõju? Piinamine ju...

Niisiis lõikasin kalal pea otsast nii kähku ja järsult kui sain. Tõmbles ja jäi vagaseks.

Kiire surm, lootsin mina.

Naljakal kombel eeldas ema edaspidi, et kalatapp ongi minu ülesanne. Käsi tõuseb ja oskab.

Kala on ju lihtne tappa, ta ei tee häält. Ehkki palju aastaid hiljem, kui anti nuga ja öeldi: vaat, lõika nüüd angerjal kukla tagant ja saba otsast selgroog läbi, siis ta ei siputa, tundus see jube. Sest ta ju siputas edasi. Isegi siis, kui ma ikkagi pea otsast lõikasin. Isegi suitsuahjus siputas kaks tükki ennast sütele. Pöörane elujõud. Ega nad sellepärast söömata jäänud...

Eelmisel sügisel tapsin ühe päevaga viis parti. Mis polnud ka just meeldiv. Nende üllatunud ilmed jäid meelde ja tulevad meelde praegugi, kui uued tonksivad nokaga mu jalgu ja seletavad, et neile suhkrupeet ei maitse, kas saaks seda maitsvat nisutangu ja kohe palju...

Nii mõnigi neist läheb ka kirve alla. Millalgi. See on ebameeldiv, ma pean pool päeva vaimu valmis panema, et seda teha, aga ma teen seda. Nii on. Miljonid inimesed tapavad loomi-linde iga päev ega soiu üldse.

Nad on toit ja niimoodi neist tuleb mõelda. On küll nunnud, on küll toredad. Maitsvad ka. Mul on tegelikult kahju, et ise ei näinud seda jänesetapmise lugu. Millalgi tuleb mul ka jänesetapp ette võtta ja tahtnuks teada, kuidas see käib. Et saaks võimalikult kiiresti tehtud.

Mitte nagu need mölakad - no teist sõna ei leia - kes mingite aastate eest olid Kihnu saarel lambal jala alt võtnud, et praadi saaks. Elusalt lambalt. Kes pole just vaikne loom, mu meelest. Õudne mõelda, kuidas see vaene elukas pidi karjuma. Kui valus ja hirmus tal oli. Aga - looduse kroon, näh, sai hakkama. Haige. Vaat see on haige ja julm. Nii haige, et karju või ise.