Jüri Pino : Mida ma mäletan kuupäevast 20.08.1991
Kõigepealt, tõepoolest sisse põõnatud. Vist 10 hommikul, 19. augusti hommikul, ajasin kargu alla. Aga riigipööre oli siis juba alanud. Gorbatšov haigeks kuulutatud, mingisugune komitee Moskvas moodustatud. Keski Janajev – mis ta oli, N. Liidu asepresident või?
Mina ei teadnud kõigest midagi. Raadio tegin lahti, jah, midagi seal räägiti, et tankid tulevad. Ju mingi sõjateemaline kuuldemäng käima pandud, mõtlesin mina ja lentsisin tasapisi tööle. Päevalehte.
Praegu tundub see võimatu, et pool päeva midagi ei tea. Meil on nüüd mobiilid, meil on interneedus, foorumites oleks kohe kisa lahti olnud ja keegi ikka helistanud.
Jõudsin tööle, välistuudiste toimetaja siis, lükkasin arvuti käima, jõllitasin ekraani. Ma vist ütlesin juba, et internetti polnud leiutatud?
Tol ajal oli kõik enne keskpäeva veel vara. Niisiis mõtlesin, et teeks kõige ebameeldivama ja raskema asja ära, ehk kirjutaks kommentaari, oli minu kord. Uudisteveergu jõuab pärast, õhtul ka kokku panna.
Tuli kallis kolleeg Üllar Born, küsis, millega tegelen.
Mina, et kommi kirjutan, kommi. Praegu nimetatakse seda kolumniks, siis ei tähendanud kommentaar veel seda, mis praegu.
Tubli, nentis Üllar, mis suuna võtad.
Mina, et ju nad seal Jugoslaavias ikka edasi madistavad...
Üllar jõllitas.
Ja taipas siis, et ma tõesti ei tea midagi.
Sõnaga, maailm oli järsku hoopis pea peal.
Ja hakkas kõhe. Natuke.
Kuigi päris ruttu läks natuke naljakaks ka. Mida sa ikka oskad teha, kui millestki aru ei saa, kui kildu visata.
No näiteks: ah, mis siin peljata, paneme aga jälle lehele Päevalehe asemel Noorte Hääl nimeks, selle ordeni päisesse. Ja kaevame komsomolipiletid välja, kel veel alles on.
Või keegi tormas kokku ostma sigarette Winston – homme on ainult Priima saadaval, niikuinii. Kui üldse midagi.
Tollal ju veel suitsetati igal pool.
Ah, muidugi keelati kärakas kohe ära. Nagu riigipöörde puhul sobilik. Mispeale kõik otsisid välja oma puutumatud varud. Nagu Aleksei Tolstoi „Kannatuste raja“ esimeses osas, kui 1914. aasta mobilisatsiooni puhul välja kuulutatud kuiva seaduse puhul opositsiooniline ajaleht kohe vastupidiselt tavale konjakit pakub.
Kuigi kärakat polnud vajagi. Niigi selline udune ja samas erutatud tunne. Mingi jahedus piki juuksepiiri ja silmad pärani.
Hiljem on räägitud, et need riigipöörajad, see eriolukorra komitee, ise olla küll sügavalt purjus olnud. Hoolega julgust võtnud. Võibolla. Hatused nad igal juhul välja nägid, kui telekasse seletama tulid. Ilma igasuguse võluta molud. Sihukesed tahtsid riiki pöörata? Päh... Nojah, seda võis pärast mõelda.
Muidu tuli vist telekast „Luikede järv“, nagu – harjunult – riigijuhi surma puhul. Harjunult sellepärast, et neid oli ju koolnud 1982, 1984, 1985 järjest.
Uudised muudkui jooksid. Lehe ilmumine lükati kohe suuresti edasi. Ja taipamine, et ükskõik, kui hiljaks seda ei jäta, ikka on hommikuks kõik juba vana ja muutunud. Ometi – meil oli ainulaadne võimalus elada keset suuri sündmusi.
Hirmus ja lõbus, nagu Lev Tolstoi kirjutas.
Käisime linna peal kolamas. Sõber somm oli siia saadetud sündmusi valgustama. Kuigi kõik, kel vähegi mingi suhe oli mingi välismaa lehega, muudkui faksisid ja teenisid välisvaluutat. Tollal oli see väga levinud värk.
Betoon ja valge käesidemega tüübid telemaja man. Hõivatud teletorn, äärmiselt nõutu näoga dessantnik teisel pool väravat edasi-tagasi kõndimas. Temast jäi mulje, et ta tahaks hoopis kuskil mujal olla, sest ka tema ei saa midagi aru.
Lugu sellest, kuidas siis, kui barrikaadidel, noh, nende betoonitükkide man, suppi jagama hakati, ilmusid välja kõik Tallinna parbud (Oskar Lutsu järgi olid nad sellised asotsiaalid), valge lint käe ümber...
Mitmed „valged eestlased“, kel oli välispass ja viisa, põrutanud kähku Soome – et enam ei taha.
Ja kuidagi äkki oli kõik läbi. Dessantnikud plagasid rahvast maha joostes teletornist, kõik saatsid riigipöörajad pikalt, meie tegime iseseisvuse ära, Jeltsin kinnitas ja keelas uuesti väljailmunud Gorbatšovi nina all kompartei ära...
Oligi kõik.. Suur hetk läbi ja võidukalt.
Ja mis päriselt juhtus – minule meeldib teooria, et riigipööre oli petekas. Oleks kommunismivastasuse viirastused tagasi katlamajadesse pekstud... kedagi vangi pandud... siis oleks Gorbatšov välja ilmunud, teatanud, et, seltsimehed, teeme nüüd ikka rahulikult sotsialismi edasi... natuke jälle kruvisid lõdvemaks lasknud... aga ei enam sellist isetegevust...
See kõlab natukegi loogiliselt.
Noh, igal juhul läks ikka meil maru hästi. Suur vedamine.
