Marko Mägi: Võhiklikud autopeded valguseallikast rüüpamas
“Vaata, millised esilaternad tal on!” juhtis Valdorf, imetlusenoodiga hääles, mu tähelepanu. Olid need laternad, jah, kuidagi teistmoodi kui tavaliselt, aga autovõhikuna ei osanud ma ise seda erinevust täpsemalt määratleda.
Valdorf selgitas, et vaata, sealt näeb sügavamale sisse, sinna, kuskohas see valgus õieti tekib. Et tavalistel laternatel näeb ainult seda, mis pealispinnalt välja paistab.
Olid, jah, need laternad kuidagi sügavamad kui harjumuspärases liikluskeerises sähvatavad, aga siiski nõudsin Valdorfilt täpsemat selgitust. Et mis on ikkagi nende spetsiifiline iva, et mis asi need laternad siis niivõrd eriliseks ja sügavaks teeb.
“Ah, tead, kui jalaga panna, siis lähevad ikkagi katki,” vastas Valdorf käega lüües ega viitsinud pikemalt selgitada.
Meil ei olnudki tarvis rohkem sõnu. Kõik tundus äkitselt nii lihtne ja iseenesestmõistetav. Ega minagi viitsinud rohkem rääkida ega kuulata. Ronisime mööda treppi üles tagasi korterisse ja istusime elutoas ülejäänud seltskonna sekka.
Elu tundus oma mitmetasandilisuses niivõrd imeline.
