Mikk Pärnits : Armastuseta abielu tuleks keelustada
Juba Piiblis on kirjas, et abikaasad peavad üksteist armastama nii, nagu Kristus kirikut. Normaalne oleks, et perekonnas oleks kaasade vahel armastus ja hoolivus – vastasel juhul võrsuvad sealt väärastunud maailmapildiga indiviidid, kelledest saavad pätid ja/või poliitikud. Ühiskond on nii õmblustest rebenemas ja viimane piisk selle karikasse on armastuseta kooselu riigi poolt soosimine.
Sisutühjasid abielusid tuleks ennetada psühholoogiliste testide abil, kus tehakse kindlaks, kas see on ikka armastus. Samas võib lasta abielluda ka testida, kuid olla esimene pool aastat psühholoogi järelvalve all. Nii saab teha kindlaks, kas abielu on reaalne või siis jällegi fiktiivne. Kui abielu sõlmitakse materiaalsete hüvede ja majandusliku kindlustatuse saavutamiseks ja seal pole armastust ollagi, on sellele ka teistsugune nimetus – äriühing. Abielu mõiste rüvetamine on ühiskonnavaenulik ja selle soosimine toob kaasa ainult kõlblustaseme languse.
Paljud teadlased on leidnud geene, mis näitavad juba looteeas ära, kas sellel inimesel on kalduvus mitte armastama hakata. Kui inimesi ühendavad vaid majanduslikud huvid, võivad nad moodustada aktsiaseltsi, mitte püha abielu. Nii võib üks mees või naine võtta endale juba mitu kaasat – kes ütleb, et armastama peab vaid ühte inimest? Ilma mingi emotsioonita (peale viha, kibestumuse, pettumuse, apaatia ning passiivse agressiivsuseta) pole abielu see, mis ta olema peaks. Kus on riigi südametunnistus?
Makse ja soodustusi koorivad parasiitabielud võiks põhimõtteliselt kartellide või mahvioosode võttegruppidena ebaseaduslikeks kuulutada, kuna need ei edenda riiki ja õõnestavad sotsiaalset õigustunnet. Abielu pühaduse kaitseks võiks välja astuda kriminaaltalitus või mingi sarnane osakond. Armastusega abielu (enesestmõistetav) on Piiblist saadik kirjas, kui ainuõige ja püha liit, mis toodab harmoonilisi kodanikke. Armastuseta abielu on pättidele, kes kurnavad riiki ja toodavad väikeseid pätte. Res ipsa loquitur.
