Tiina Jõgeda

Futuroloogide kiired päevad on selleks korraks möödas, oleme pendlitelt-kristallkuulidelt juhised kätte saanud – ja edasi nüüd! Võta või jäta, aga mõnikord lähevadki teadmameeste-manatarkade sõnad täppi.

Küllap on igaüks elu jooksul kogenud tunnet, et “ma teadsin, et see nii läheb, mul kohe oli selline tunne”. Nüüd on selgeltnägemine saanud teadusliku kinnituse.

Tunnustatud psühholoog, Cornelli ülikooli emeriitprofessor Daryl J. Bem avaldas lõppenud aastal artikli “Tundes tulevikku: eksperimentaalne kinnitus anomaalsetele retroaktiivsetele mõjudele tunnetuses ja tajudes” (Feeling the Future: Experimental Evidence for Anomalous Retroactive Influences on Cognition and Affect). Artikkel ilmus ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology, mida isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogid peavad omas maailmas kõige mainekamaks väljaandeks ning kus kehtib karm eelretsenseerimise süsteem ning veelgi karmim kollegiaalne kriitika.

Artikkel kujutab endast professori kaheksa aastat kestnud eksperimentide seeriast koosneva uurimuse vilja. Kuigi parapsühholoogilised ilmingud on lugupeetud teadlase (ta oli ka Harwardi külalisprofessor) huviorbiidis alati olnud, oli ta siiski ka ise oma töö tulemuste suhtes kriitiline. See tähendab, et ta korraldas katsed nii põhjalikult kui vähegi võimalik. Ta teadis ju väga hästi, millise kriitikatulva ta enda peale tõmbab! Sest suurem osa akadeemilisi psühholooge ei usu, et ekstrasensoorne, meelteväline taju eksisteerib. Skeptikuid tõepoolest jätkub, kuid nende argumendid osutuvad lahjaks, jäädes tavapärase virisemise tasemele katseteseeria ülesehituse ning metoodika kohta.

Üheksas eksperimendis osales üle tuhande katseisiku – vabatahtlikud üliõpilased, nagu ikka.

Ühes katses paluti ära arvata, millises kahest etteantud erootilisest poosist modell arvuti ekraanile ilmub. Rohkem kui pooltel juhtudel (53%) arvati õigesti. Tõsi, tõenäosusteooria ütleb, et kahest võimalikust variandist juhtub neist üks pooltel kordadest – ruletimängijad teavad seda väga hästi. Aga 53 protsenti on rohkem kui pool ja teaduse jaoks on see nüanss määrava tähtsusega. Samasuguse tõenäosusega saadi teaduslik kinnitus aspiriini südameinfarkti ennetavale mõjule, märgib ajakiri New Scientist.

Teises katses uuriti teadvustamata jäänud sõna mõju reaktsioonile, mille katsealuses tekitab pilt. Näiteks kui katseisiku silme eest vilksas kiiresti, tema teadvusse jõudmata läbi sõna “kole”, siis oli tal järgmisel hetkel raskusi kassipoja pildi kohta “ilus” öelda.

Selle katse ülesehituses kasutas professor Bem praimingut, nähtust, mille tõi teaduslikku psühholoogiasse eestlasest psühholoog Endel Tulving. Praiming on mälu võime olulisi objekte ümbruses ära tunda ilma, et neid peaks pikemalt uurima. Peenemalt öeldes: praiming tähendab tajulise töötluse hõlbustumist tänu sellele, et sedasama stiimulit on hiljuti juba töödeldud. Kuigi praimimine liigitatakse mäluprotsesside alla, ei märka me seda oma tempokat argielu elades. Kes seda täpselt teab, millal ja kust me oleme mingi info endasse talletanud, aga me kasutame neid teadmisi osavalt. Ja siis mõnikord imestame, kust me need tarkused võtame. Nagu nähtamatu käsi juhiks… Ingel või midagi… Tulving muide ei eita ka déjà vu olemasolu – mis sest, et teadus seda praegu veel seletada ei oska.

Lihtsale inimesele, kes loeb horoskoope ja imetleb selgeltnägijaid, pole uudis, et intuitsioon, kõhutunne, kolmas silm ja seitsmes meel eksisteerivad. Põhimõtteliselt pole uudis ka see, et informatsioon võib liikuda meieni nii, et me ise seda ei märka ja seletada ei oska, et me võtame vastu mingit infot ilma seda endale teadvutamata. Uudis on see, et tõsised psühholoogid on sedalaadi teadustöö üle oma püha teadustempli läve lasknud ning valmis möönma, et see nii on. Lõbusat maailmalõppu!


Tiina Jõgeda kolumnisarjast alguse saanud raamat sisaldab õnne valemeid aastaist 2010-2011.