Tõnn Sarv (Priit Simson / Epl)

Koos kuritegelike jõukudega osales suurel hulgal ka tavalisi inimesi, kel polnud mingit kriminaalset tausta. Teiste seas näiteks algkooliõpetaja, miljonäri tütar, palju alaealisi ja lausa lapsi…

Põhjused pole muidugi miskis rassismis või multikultis või tööpuuduses või vaesuses… Või siis ainult natuke. Kuid ükski nimetatud põhjustest pole ainumäärav või põhiline. Kõige üldisemaks põhjuseks on kahtlemata moraalne kriis, millele on juba korduvalt osutanud ka Suurbritannia peaminister David Cameron.

Aga kuidas selleni jõuti? Kuidas sai võimalikuks, et väga suur hulk inimesi asub kurjategijate poolele? Üks asi on kindlasti viha ja põlgus, vastanduv ja halvustav suhtumine edukamate inimeste eluviisi, establishment’i, mis oli küdenud juba ammu.

Aga teine asi on veel. Nimelt antisotsiaalsuse kultus, kurjategijate õigustamine ja imetlemine, mis on viimastel aastakümnetel laialdaselt maad võtnud filmides, muusikas ja mujal.

Juba Michael Jacksoni 1987. aasta album “Bad” ja paljud teisedki tema hitid – kui keegi peaks neid mäletama – kutsusid üles samasugusele mässule. Just Jackson oli see, kes esimeste hulgas hakkas heroiseerima tänavalapsi, ühiskonna heidikuid, kriminaalseid grupeeringuid. Mingis mõttes muidugi õigesti ja heatahtlikult. Et keegi neile üldse ka mingit tähelepanu pööraks.

Aga samal ajal ülistas ta ka antisotsiaalsust. Kui kellelegi muidu ei meenu, siis vaadatagu kas või üle tema 1991. aasta loo “Black or White” video lõpuosa, kus Michael Jackson öisel tänaval peksab puruks autot…

Samas oli Jacko veel suhteliselt leebe. Kõik see “olen paha” ja “olen ohtlik” oli tema esituses ikkagi vaid mäng, õrritamine, võrreldes paljude teiste peavoolu või väheke alternatiivsemate tegelastega. Kas või Public Enemy “Fight the power” aastast 1989 – korduvalt räpi hümniks nimetatud lugu – kutsub otseselt üles hävitamisele, rüüstamisele, võimu haaramisele. Või N.W.A. “Fuck tha police”. Kuula ainult sõnu:

   Ice Cube will swarm
  On any muthafucka in a blue uniform
  Just ‘cause I’m from CPT, punk police are afraid of me
  A young nigga on a warpath
  And when I’m finished, it’s gonna be a bloodbath
  Of cops, dyin in LA
  Yo Dre, I got somethin to say
  Fuck tha police fuck tha police fuck tha police fuck tha police…

Kas tõesti keegi arvas, et slängis esitatud lugu, mis räägib sõjateest ja veresaunast sinistes mundrites tegelaste vastu, võib jäädagi vaid esteetiliseks nähtuseks? Arvaku edasi. Kui oled ikka terve elu kuulnud, et neil on kama – they don’t care – ja sind on kogu aeg ässitatud ja ärgitatud, et teeme ära – let’s do it –, siis pole vaja imestada, kui lõpuks tehaksegi.

Telekanalid üle kogu maailma on juba aastakümneid “popi ja noortepärasega” flirtides antisotsiaalsust, vägivalda ja kuritegevust õpetanud ja soovitanud. Sellest jutlustavad kümned ja sajad filmid, rääkimata sadadest ja tuhandetest lauludest, raamatutest, seriaalidest, koomiksitest ja paljust muust.

Ja mis on sõnum? Ole paha, ole kuri, ole ohtlik. Sõima, ropenda. Põlasta ja halvusta tavalisi ja kõrvalisi inimesi. Õienda arveid, maksa kätte. Varasta, röövi, tapa – siis oled kõva tegija, siis sinuga arvestatakse, sind kardetakse. Siis tehakse sinust filme, siis oled kuulus… Pea meeles, et politsei ja valitsus on vaid sinu kiusamiseks. Peta neid, võitle nendega. Tee nad lolliks. Ole neist üle… Ära hooli, ära muretse, ära mõtle. Joo, suitseta, nuusuta, tõmba ninna, süsti… Märatse, mölla… Ära usu midagi, ära looda midagi…

Kas tõesti keegi arvas, et noored inimesed ei hakkagi nii mõtlema, kui neile seda kogu elu jooksul kõrva karjutakse? Lugege vaid kommentaare tollelesamale loole “Fuck tha Police” YouTube’is, mis on postitatud kohe pärast Londoni rahutusi:

   london fucked the police
  cheers from Tunisia, fuck da police everywhere in this fuckin’ world
  London agrees
  Fuck these crooked fucks. Get ahold of your local COPWATCH, if you don’t have one, start it. keep the pigs accountable!!!!!
  Fuck da blue pigs

Jääb mulje, nagu oleksid kõik ühinenud üheks suureks, ülemaailmseks kurjategijate gängiks. Ja muide, pandagu tähele, kui igapäevaseks on läinud vangla-argoo väljendid: keegi või miski “imeb” või “sakib”… Või kuidas populaarne muusikakanal nimetas lugude kahekaupa esitamist “Double Shot” – topeltlaks –, koos kahe ristatud süstla kujutisega, et ikka kõik aru saaksid… Või kuidas mitmel pool on moodi läinud autode kaunistamine kuulijälgede imitatsioonidega… Rääkimata tätoveeringutest… Justkui, et kui sa pole pätt või kaabakas, kui sa ei sõima politseid, siis sa nagu polegi õige inimene…

Olen kaugel sellest, et arvata, nagu oleksid vägivallale õhutavad laulud ainus või peamine põhjus vägivallatsemiseks. Ei ole ka pornograafia seksuaalkuritegude ainus või peamine põhjus. Ometi on pornograafia avalik esitamine keelatud.

Ja nii nagu pole lubatav seksuaalselt rõhutatud alasti kehade näitamine, nii nagu on keelatud kas või natsisümboolika, samamoodi peaksid olema keelatud ka üleskutsed vägivallale, olgu nad laulusõnades või kuskil mujal. Ja siin ei ole minu meelest küll ruumi õigustusteks või viideteks sõna- ja loominguvabadusele.

Tõsi, otseselt ei ole seesugused asjad ohtlikud. Aga nende kauakestev ja pidev mõju võib õõnestada ja murendada eetilisi põhiväärtusi. Ja tundub, et ongi juba õõnestanud. Ning tundub ka, et ma ei ole selliste mõtetega üksi. Näiteks Daily Mirrori kolumnist Raul Routledge küsib 10. augusti lehes sedasama: “Londoni rahutused: kas räppmuusika on süüdi vägivallakultuuri õhutamises?”

On näha, et siin põrkub kunstitõde ja elutõde. Nad on põrkunud varemgi. Meenuvad markii de Sade’i teosed, Pier Paolo Pasolini filmid ja palju muud täiesti arusaadava põhjusega korduvalt keelatud või piiratud ulatuses kättesaadavad teosed.

Jah, palun väga, looge ja laulge omaette mida iganes – aga arvestage, et avalikus ruumis kehtivad teatavad piirangud. Kui aga vaid “Fuck tha Police” on ainuüksi YouTube’is vaadatud-kuulatud enam kui viis miljonit korda, siis pole see enam pelgalt kunstiline või muusikaline nähtus. See on massiline liikumine. Ja miljonite kuulajate-vaatajate hulgas on piisavalt neid, kes võtavadki seda lugu otseselt kui julgustust, soovitust ja lubadust.

Küsimus ongi ülevõimenduses, ülepakkumises, tiražeerimises, massilevikus, reklaamimises. Ja see muudab midagi väga oluliselt.

Mida siis teha? Antisotsiaalsete sõnumite levikut tuleb hakata jõulisemalt takistama ja piirama. Sinna pole midagi parata. Kuidas seda teha, on juba iga riigi valitsuse otsustada.