Veiko Märka: Pühad - järele mõelda või ostuhulluda?

Aasta lõpp ja jõulud on lollidele ostuhulluse, tarkadele järelemõtlemise aeg.

Püüan pidada end targaks ja järele mõelda. Järele mõeldes jäi 2010. aasta mulle meelde autoriteatri jõulise kerkimise tõttu Eesti kultuuripilti. Samas on suurem osa mu tuttavaist selle nähtuse suhtes üsna või isegi väga negatiivselt häälestatud – eriti lavastajate tekstiloomise oskuse osas.

Asjatult. Kui lähtuda Piiblist (aga advendiajal ju võiks), siis oli juba maailma loomine tüüpiline autoriteater – Jumal oli ise nii autor kui lavastaja. Isegi esimesed näitlejad lõi ta alles kuuendal päeval. Ja seda suunda jätkab Jumal kindlakäeliselt mõlemas testamendis. Oluline kuju on muidugi ka tema oponent Kurat, aga viimast saab laias laastus käsitleda siiski ainult teatriteadlasena ja Jumala autoriteatri mõjuka ihukriitikuna. Lavastajana pole ta ajaloo jooksul eriti pildil olnud.

Ja kuna on ilmselge, et Jumal pole oma lavateost veel lõpetanud ja kohtumine Nibiruga lükatakse tänavugi edasi, mängime me kõik praegu kaasa. Nii et kõik me elame iga hetk autoriteatris, soovime või mitte. Targem on sellega leppida. Ja lõpetage see Cooneyde, Simonite ja muu vahendatud kraami vaatamas käimine – see on sulaselge ketserlus.