Suitsevad meenutused
Pole piisavalt koledaid sõnu, et nende jälgandite kohta piisavalt õiglaselt öelda. Meie heal uuel ajal, kui suitsetamisega tegelevad veel ainult vaesed, rumalad ja õnnetud isikud. Ajal, kui sigarette fotodelt välja lõigatakse (minuga on nii tehtud), muidu hea foto ei kõlba, sest kodanik suitsetab (olla juhtunud hiljuti Teet Kallasega) ja, kui keegi jälgand julgebki piiksuda, et pole selle suitsetamisega hullu midagi ja iga inimene võiks ise otsustada, kas teeb ja kas tema valduses võib, nõutakse talt oma mula ette ja taha suurte tähtedega kirja SUITSETAMINE KAHJUSTAB TERVIST (minult on nõutud).
Noh, panin siia ka ja suurte tähtedega. Tervisenatsid võiksid nüüd rahul olla, mis?
Ah, mis ikka arutada. Väga ju ei viitsi. Et kuivõrd see ikkagi tegelikult kahjulik on, kuivõrd tõuseb tolku aina laienevatest keeldudest, mis toimub kõigi nende keelajate peades, miks neile seda vaja on, milline kasu neile sest tõuseb. Minge vaadake ise, kust nad raha saavad... minge apteeki ja võrrelge igasugu nikotiiniplaastrite ja nätsude hindu tubakahindadega.... Kena kõbin...
Äh, ei taha tigetseda. Lihtviisiliselt on natuke nõutu ja kurb olla, kui üht võrdlemisi süütut hobi näidatakse kui kogu maailma hädade põhjust. Meenuvad pealkirjad stiilis „Voodis suitsetamine tappis mehe!" Ah. Tõesti või? Mitte tulekahju, mille täis peaga pillatud suits põhjustas, vaid suitsetamine? No ju siis tappis, kui te niimoodi ütlete.
Miks ikkagi suitsetada?
Hobi. Ma leian ikkagi, et suits pole sõltuvus, vaid just nimelt hobi. Millega tegeldakse ikkagi lõbu pärast. Ning mis on paljudele pakkunud palju mõnusaid hetki. On muidugi toredamaid asju, aga siiski. Ütlemata mõnus on võtta hommikune kohv - mulle meeldib koore ja meega, sest, kummaline küll, niipalju ma tervisest hoolin, et suhkrut vältida - ja panna siis suits põlema... Aknal rinnutades veel eriti nauditav... päev on küll alanud, aga see mõni minut suitsu ja kohvi oleks nagu päevast välja võetud, ainult sinu enda ja mõtiskluste oma.
Või, kui päev on väga hästi läinud, tatsata heasse sigaripoodi ja valida üks mõnus junn õhtuks. Sellise endale õlale patsutamise korras: poiss, sa oled tubli olnud... Üks mu sõber nimetabki sigareid preemiateks ning ostab-suitsetab siis, kui mingi töö on valmis saanud. Ning juba sigaripoes käimine on lõbus tegevus. See maailm on nii avar, et tundub ebatõenäoline, et seda kunagigi täiesti tundma saaks, iga kord pakub mingeid uusi üllatusi. Ja, need on, vähemalt minu kogemuses, ülimalt viisaka suhtumisega kaubandusvõrgud. Lähed sisse ja teatad: ega mul raha ei olegi... ometi saad ekskursiooni humidori, kus sulle seletatakse pikalt ja laialt, milline sigar milliseks hetkeks sobiv oleks. Nii lahked ollakse, et puhtast piinlikkusest - inimesed on sinu pärast vaeva näinud - ostad kavatsetud ühe asemel paar või lausa peotäie. Üks, mis on kindlas headuses, üks, mille hinna-kvaliteedi suhe on selline, et oleks narr mitte osta (ma ei kavatsegi öelda, mis mark see on, aga on vähemalt üks sigar, mis on uskumatult, narrilt lausa, odav oma headuse ja päritolu kohta), üks senitundmatu.
Lükkad kodus telefoni välja, keedad head teed, kohvi maitse kipub sigari ära tapma. Ei mingit kärakat, sest see kaotab maitse kohe päris kindlasti. Viskad end lösutama, paned junni põlema ja ongi kolmveerand tundi väljaspool maailma, väljaspool aega. Oi, on mõnus, oi. Eriti see viimane kolmandik, vitamiinideks hüütu, kui suits tundub juba... rammus? Rammus, jah.
Piipudest pole mõtet rääkidagi... ruumi ei jätkuks. Kõik need tubakad... nende lõhn. Piibud ise, juba peale vaadata on kaunis. Kõik see lõbus kola, mis vajalik: harjad, tamperid, tubakakotid, juttu, nagu öeldakse, jätkub ikka kauemaks ja kauemaks. Ning üks huvitav asi, võibolla on see küll ainult isiklik - piip ei aja hommikul üldse köhima, mis, kui eelmisel õhtul liiga usinalt sigarette tarvitada, enamasti juhtub. Ehkki tegu karmi asjaga, ise nähtud, kuidas üks kodanik, kes elu sees piipu suitsetanud polnud, ühe ära tõmbas ja ära vajus. Ja vajuski - nagu nuiaga! Jälle hea rääkida...
Ja kui lihtne on näiteks suitsetajale kingitust teha. On ju nii palju kraami, mis sellega kaasas käib. Alati ära kulub, sest kui palju ka kellelgi neid tarbeid poleks, ikka oleks veel vaja, ikka läheb tarvis, ikka leiab kasutamist. Tulemasinad, portsigarid, piibud, tamperid, suitsupitsid, tuhatoosid, sigarilõikajad... Selge lust ja rõõm on suitsetajale kingitust teha, lihtne kah.
Kaduv maailm. Mis parata. Aga vähemalt oli ja on see palju head ja mõnusat pakkunud.
Ah jaa: SUITSETAMINE KAHJUSTAB TERVIST!
Et tervisenatsid ikka rahule jääksid...
