Tänane Areen on taas tulevikutähtede erinumber. “Ka neist saaks suurepärase Ekspressi toimetuse,” unistab peatoimetaja, nähes neis instinktiivselt emotsionaalseid, värskete vaatenurkadega, raamidesse surumata, formaatidele vilistavaid inimesi. Ja tal on mõnes mõttes õigus. 

Kuid Y-generatsioon, nagu neid 1982–1994 sündinuid üle maailma kutsutakse, ei ela selleks, et töötada, vaid töötavad selleks, et elada. Tähelastel või indigolastel, nagu neid vaimsemates foorumites tituleeritakse, ei ole materialismi suhtes erilisi illusioone. Nende lapsepõlv möödus küll sajandi parimates tingimustes, kuid võitjate põlvkonna lastena nägid nad liiga lähedalt ületöötamist, enesepiitsutamist, perekondade purunemist ja antidepressantide liigtarbimist. See kõik värvis nende väärtushinnanguid. 

Teisalt võib vastuhakk rahaorjusele tuleneda sellest, et neil pole sel mänguväljakul kohta – võitjate põlvkond on veel täie tervise juures, nad peavad leidma alternatiivseid eneseteostuse teid. Traditsioonilise karjääritegemise kõrval väärtustatakse enam kogemust – rännatakse maailmas, kohtutakse inimestega, õpitakse tundma kultuure. Nende enesemääratluse aluseks ei ole maja ja auto ja eliitkoolis lapsed – nad nägid, et see ei tee kedagi õnnelikuks.

Üheks tähelaste iseloomulikumaks jooneks peetakse pimeda autoriteediusu kadumist. Vanemad ja pedagoogid, ka ülemused pole praeguste laste ja noorte jaoks enam automaatselt autoriteedid, vaid peavad oma usaldusväärsust tõestama ja respekti välja teenima. Nende nõrkused nähakse läbi ja autoriteedid käsitlevad seda “allumatusena”. Noor põlvkond näitas aastavahetuse huumoriprogrammis “Tujurikkuja”, et ei ole teemasid, mille üle ei tohi nalja teha. Isegi küüditamise üle võib. Kes ütleb, et ei või? Kiviräha blasfeemia kahvatub Õ-Fraktsiooni musta huumori kõrval. 

Y-põlvkond koosneb väga erinevatest väikestest subkultuuridest, kel omavahelgi ühist kõneainest pole – mida räägiks indie-emo bemmimehega või fitness-printsess ökohulluga? Mõned märksõnad siiski korduvad: paindlikkus, kiire kohanemine, avatus, arenenud tundlikkus sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse suhtes, keskmisest rohelisem maailmavaade, keskmisest kõrgem teadlikkus kapitalismi toimemehhanismidest. Aga ka keskmisest suurem eskapism: televisioon, filmid, muusika, blogid, raamatud, arvutimängud on nende elu essents. 

Neid häirib paigalseis (mis ei takista neil istumast vähemalt neli tundi päevas mingisuguse ekraani ees) – nad ei kujuta ette, et keegi töötab ühes ametis eluaeg. Et keegi elab ühe naise-mehega eluaeg. Et keegi elab ühes riigis eluaeg. On täheldatud, et paralleelkarjäärid muutuvad üha tavapärasemaks ning tihe töökoha vahetus ei näita veel pühendumise puudust. 

Noor põlvkond sunnib ka võitjate generatsiooni mustvalget maailmapilti hülgama, sest homogeenset massi, kellele isikupäratust müüa, jääb üha vähemaks. Pakkumine peab samamoodi muutuma aina mitmekesisemaks. Ja kui tööandja tahab loovaid, kirglikke ja innovatiivseid töötajaid – aga ei taha kõrge enesehinnanguga, nõudlikke, manipuleerivaid ja püsimatuid noori – siis see tal ei õnnestu – nad tulevad komplektis.