Suvekooli külastasid ka tuntud vasakradikaalsed mõtlejad Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe. Nende 1985. aastal ilmunud raamatut “Hegemoonia ja sotsialistlik strateegia” peetakse siiani postmarksismi ning radikaalse ja pluralistliku demokraatiakäsitluse alustekstiks. Kui Mouffe on tänapäeval tuntud agonistliku (konflikte potentsiaalselt olulisteks ja positiivseteks pidav poliitteooria – Toim.) demokraatia mudeli arendajana, siis Laclau viimaste aastate tööd on keskendunud populismile kui poliitilisele loogikale.

Populismi on ikka peetud piiratud, irratsionaalseks ja hälbeliseks nähtuseks. Populismi subjekti on alatasa seostatud ohtliku liiasusega, see tähendab afektiivse ja demagoogiast nakatunud pööbli valitsemisega, mis väärib seega automaatselt hukkamõistu. Traditsiooniliste ja elitaarsete poliitikakäsitluste silmis on see justkui mõistusliku ja kõlbelise poliitika ekskrement, mis reostab poliitilist kultuuri ja laostab kogukondlikke institutsioone.

Laclau pöörab selle valitseva arusaama pea peale. Populism on tema jaoks demokraatliku poliitika keskne kategooria ja ühiskondlikke liikumisi siduv loogika. Laclau tuletab meelde, et mõni sajand tagasi oli ka sõnal “demokraatia” üheselt negatiivne alatoon, see tähendas ühiskonna alamkihi ehk pööbli valitsemist. “Demokraat” oli halvustav silt, mida üritati külge kleepida poliitilistele oponentidele. Tänapäeval leidub aga vaevalt kedagi, kes söandaks demokraatiat otsesõnu eitada. “Populismiga tuleb teha midagi seesugust, nagu kristlased tegid ristiga: nad teisendasid häbi ja teotuse märgi täieliku ümberpööramise kaudu võimsaks positiivseks sümboliks.” Mida säärane ümberpööramine endas kätkeb ja kas populism võiks tõesti olla poliitika päästja?

Laclau ütleb ise, et ta pole kunagi pidanud kõiki populisme headeks: “Minu jaoks on populism olemuslikult kategooria, mis hõlmab poliitilise ruumi teatavat konstrueerimisviisi, ja nimelt sellist, mis mobiliseerib sotsiaalse püramiidi põhjas olijad nende vastu, kes asuvad selle tipus. Teisisõnu, see on tehe, mis jagab ühiskondliku ruumi kaheks antagonistlikuks leeriks. Mil iganes säärane kahestumine aset leiab, on meil tegu populismiga.”

Muidugi saab populistlikku retoorikat arendada ja vastandusi üles ehitada, lähtudes erinevatest ideoloogilistest suundadest (oleme ju näinud Euroopas parempopulismi ja Ladina-Ameerika uut vasakpopulismi lainet). Kuid populism iseenesest on neutraalne kategooria, mille täitmine sisuga on ideoloogiliste valikute, strateegiliste eesmärkide ja pragmaatiliste kaalutluste tulemus. Kas mingi liikumine on või ei ole populistlik, on seega vale küsimusepüstitus. Küsida tuleb hoopis: mil määral on mingi liikumine populistlik?

Laclau peab oluliseks seda, et populism vastandub institutsionaalsele poliitikale, mis üritab poliitikat neutraliseerida ja asendada seda tehnokraatliku administratiivvõimuga, mille puhul rahva osalus on piiratud. Kõiki poliitilisi praktikaid saab järelikult esitada skaalal, mille ühes äärmuses on süsteemikeskne institutsionaalsus ja teises rahvakeskne populism.

Siit järeldub ühtlasi, et ükski poliitiline diskursus ei ole täielikult vaba populismist, sest mingil määral kutsuvad kõik “rahvast” üles võitlusele vaenlase vastu. Poliitikas on alati ja vältimatult teatav annus populismi, selle määr sõltub aga poliitilisi alternatiive eraldava lõhe sügavusest. Sotsiaalse antagonismi kadumine tähendab ka poliitika lõppu, sest nii kaovad ühiskondliku lõhestatuse jäljed ning poliitika asendub administreerimisega.

Poliitika ja populism ei ole Laclau jaoks siiski sünonüümid, kuigi populism osutab teatud poliitilise ülesehitamise mõõtmele, mida igasugune radikaalne üritus peab vältimatult silmas pidama. Poliitika eksisteeribki vaid toimingu kaudu, mis seab kahtluse alla status quo ning pakub sellele alternatiivi – või vastupidi, kaitseb ja kindlustab süsteemi alternatiivide eest. “Rahva” kui tõrjutu, mahasurutu, kehtiva korra suhtes teise konstrueerimine muutub seeläbi poliitikas keskseks. Ning see on ka põhjus, miks populismi lõpp langeb kokku poliitika lõpuga.

Siit tuleneb Laclau teooria järeldus, et populistlikes diskursustes toimiv “rahvas” ei ole kunagi esmane antus, vaid konstrukt – populistlik poliitiline projekt ei väljenda mingit algupärast rahvalikku identiteeti, vaid loob selle. Selle poolest erineb Laclau käsitlus ühe teise tuntud vasakpoolse mõtleja, Antonio Negri arusaamadest.

Erimeelsus Laclau ja Negri vahel taandub suuresti küsimusele, kas me vajame tänase maailma tingimustes poliitilist vahendamist ja vasakpoolset strateegiat või mitte. Negri mõistab oma poliitilist subjekti – rahvahulka – spontaanse liikumisena, mille koondumine on loomulik ega vaja süstemaatilist ülesehitamist, poliitilist esindamist või hegemoonilist initsiatiivi. Laclau küll tunnustab Negrit “rahvahulga” (multitude) mõiste käibeletoomise eest, kuid ei nõustu sellega, nagu saaks võitlused ja vastasseisud leida aset automaatselt, ilma poliitilise vahendamise või strateegilise mõtlemiseta.

Hoopis kolmandat moodi on lood vägagi tuntud vasakradikaali, Slavoj Žižekiga, kelle teosed tunduvad Laclau’le verbaalsete plahvatustena, milles peaaegu puudub poliitiline analüüs. “Raske on aru saada, keda või mida ta esindab ning milline on tema poliitiline positsioon, mistõttu tekib tunne, justkui ootaks Žižek marslasi, kes väljastpoolt saabudes kutsuksid esile ühiskondliku kataklüsmi.” Siiski on nende kahe mehe suhtlusel ja koostööl pikk ajalugu. Nii võib Žižekit paljuski pidada vastutavaks psühhoanalüüsi (eriti just Jacques Lacani versioonis) jõulise sisenemise eest Laclau diskursuseteooriasse ja eriti tema populismikäsitlusse. Selliste mõistete esinemine Laclau tekstides nagu “iha”, “afekt”, “hõivang”, “radikaalne paigutus”, “osaobjekt” või “samastumine” annab tunnistust mitteteadvuse loogika põimumisest poliitilise analüüsiga.

Ning muidugi ei ütle Laclau ära ka heast Žižeki naljast, mis sageli keerukaid teoreetilisi mõttekäike ilmekalt klaarida suudab: “Kord äratab mind Inglismaal keset ööd telefon. Võtan toru ja seal on Slavoj, kes helistab Californiast: Ernesto, mulle just räägiti suurepärane anekdoot, sa pead seda kuulma!

Arutavad kaks psühhoanalüütikut freudistlike keelevääratuste üle ning esimene ütleb: “Mul juhtus ükskord kohutav lapsus: kohtusin rinnaka blondiiniga, kes küsis, mis linnast ma olen. Tahtsin vastata “Pittsburgh”, aga sattusin pabinasse ja ütlesin “Titsburgh”.” “See pole midagi,” kostab teine, “mul juhtus midagi palju hullemat. Istusin oma naisega hommikusöögilauas ja tahtsin talle öelda: “Kallis, ulata palun suhkrutoos.” Aga ütlesin hoopis: “Kuradi vanamoor, sa oled kogu mu elu ära rikkunud!””

Sellel anekdoodil on ka ehtžižeklik puänt ning vahest annab just see anekdoodi viimane, ülekeeratud vint aimu ka hegemoonilise loogika, poliitilise nimetamise ja populistliku väljahõikamise protseduuride iseloomust kogu nende mitmekülgsuses, ilus ja vaevas: nimelt, kahe analüütiku vestlust pealt kuulnud kolmas mees sekkub arutellu ning ütleb: “Tühiasi need teie vääratused! Minul juhtus jällegi nii, et tahtsin oma naisele vihahoos käratada: “Kuradi vanamoor, sa oled kogu mu elu ära rikkunud!” Aga ütlesin hoopis: “Kallis, ulata palun suhkrutoos…””

Artikkel põhineb Tarmo Jüristo ja Jüri Lippingu vestlusel Ernesto Laclau’ga, kes pidas Tallinna ülikoolis loengu demokraatia ja populismi teemal.