Teateid elust

Istume siin Tallinna kesklinna kontoris ja kuuleme üksteiselt teateid elust. Et kuidas on elu Lõuna-Eestis ja kuidas saartel. Nagu suvel ikka, sõidab linnainimene maal ringi ja vaatab ümbrust oma naiivsete silmadega.

Rääkisin minagi Lõuna-Eestis oma suvekodu naabrinaisega. Et kuidas läheb ja kuidas tänavu suvel ilm jne. Kuuldes, et käisin Portugalis, küsis Elvi, kuidas seal hinnad ka on. Kui palju maksab toit ja kui palju bussisõit. Eks ma rääkisin. Ja Portugal on ju teistega võrreldes kaunis odav maa. Aga ikka võtis see jutt Elvi vaikseks. "No meie peame selle euro tulekul küll lihtsalt ja vaikselt ära surema. Ei jaksa kuidagi," ütles ta nukra naeratusega.

Tunnen Elvit lapsest saati, ta on tubli ja lahke meelega ligi seitsmekümnene proua, kelle peenrad on alati rohitud ning aed lilli täis. Aga nüüd on tal jõud otsas ja tee püsti. Nad elavad mehega kahekesi ja mees on viimane pool aastat halvatud. Vaevalt 50 kilo kaaluv Elvi püüab teda hooldada ja põetada, suure osa pensionist viib otse apteeki. Hooldekodu? Isegi kui tahaks, ei suudaks: Elvi teab, et alla 4000 krooniga kuus sinna ei pääse ja pension ei anna nii palju isegi kahe peale kokku. Nii nad elavad. "Viimati oli nii kehv kohe pärast sõda", arutleb Elvi. Ja mina vangutan pead. Mida ma oskan talle öelda?

Käime maal nagu professor Kotid Kivirähu raamatust, vaadeldes maainimese elu imestades, nagu läbi puurivarbade. On lihtne mitte teada, vahele jätta tabelid töötuse protsentidega maakohtades ja rõõmustada keskmise palga kasvukõvera üle. Aga pilt Ääre-Eestis on tegelikult masendav. Seesama küla, kus Elvi elab, oli veel kümme aastat tagasi vägagi tegus ja asine alevik, kus inimesed pidasid loomi, kasvatasid põlluvilja, ostsid põlluriistu ja kõpitsesid maju. Elu tundus normaalselt edenevat. Täna näevad paljud Lõuna-Eesti kohad palju kehvemad välja kui mõne aasta eest. Alevid on täis lagunevaid ja tühje maju, näiteks Abja linnast ei leia ainsatki kohta, kus pakutakse sooja toitu. Muide, maainimesed ei kasvata enam oma tarbeks loomi ja kanu, nagu me linnas oleme harjunud mõtlema. Vähene lihakraam tuuakse külapoest. Söötmine on nii kallis, et loomapidamine ei tasu ära. Ka suured kartulipõllud, kust turule kartulit viidi, on minevik. Vahest aias on mõni vagu maas.

See jutt pole mingi sovjetiaja nostalgia. Lagunemine ja vaesumine linnast kaugemal on eriti tugev olnud viimased paar-kolm aastat, Reformi ja Res Publica valitsemisajal. Tegelge ettevõtlusega, tehke turismitalu, kuulen krapsi ülikonnaga kutti ütlemas. Kas ta annab sama nõu ka oma haigetele vanavanematele?

Eestis on väga palju kannatlikke ja mõistlikke inimesi, kes ei mässa ega märatse, kui neil on raske. Nad ei astu Keskerakonda ega tule Toompeale piketeerima. Nad näevad telekast heaolu kasvu, aga ei saa sellest osa. Ma olen üsna kindel, et erakondade strateegianõunikud ja meediajuhid on nad sootuks unustanud. Võibolla isegi ei tea nende olemasolust.

Või kui neid ka pannakse tähele, siis mida ongi poliitikutel neile öelda?

Üks töökaaslane käis hiljuti Viljandis koolilõpupeol. Kuulas kellegi lapsevanema kõnet pidulikul aktusel. Mees oli kolme tütre isa ja kuidagi oli nii läinud, et ta pidas kõnesid lastevanemate nimel ka eelmiste tütarde lõpuaktusel. Esimesed kaks olid ammu kooli lõpetanud, ülikoolgi selja taga. Mees tegi kokkuvõtte sellest, mida ta oli läbi aastate rääkinud. Esimesel tütrele oli kunagi kümme aastat tagasi andnud kaasa tammsaarelikke õpetussõnu stiilis "tee tööd, õpi ja armasta kodumaad". Teisele tütrele soovitas viis aastat tagasi, et hoidku ta nina vastu tuult. Ja kolmandale, äsja lõpetanule, ei oska ta muud soovitada kui et otsigu võimalust kodumaalt lahkuda.

Me kodumaa ei armasta oma lapsi. Või vähemalt mitte kõiki oma lapsi.