Tiina Jõgeda: Ajusõbraliku kooli leidmise juhend
Õuel oli kanu ja lambaid, kokku 13 pead ja 36 jalga. Mitu kana õuel oli? Ära loe enne edasi, kui vastus leitud.
…Taas on käes ärev aeg, mil lapsevanemad näevad hirmsat vaeva koolieelikute paremate koolide uste vahelt sisse pressimisega. Vanemad tahavad, et nende lapsed saaksid edukaks ning korralikku haridust peetakse õigustatult selle põhiliseks eelduseks.
Üks võimalus teada saada, kas laps peaks nn eliitkooli sisse pääsema, on lapsevanemal endal ette võtta mõni IQ-test ning vaadata ausalt otsa oma tulemustele.
Eespool toodud küsimus pärineb intelligentsustestist (ülimalt tõhusast kogumikust “Intelligentsuse psühholoogia”, autoreiks Tartu ülikooli teadlased René Mõttus, Jüri Allik, Anu Realo), kus 30 mõistatuse lahendamiseks antakse aega 20 minutit. Sõltuvalt sellest, kui kiiresti sa taipasid, et õuel siblib kaheksa kana ja viis lammast, võid ennustada oma laste tulevikku. Kuna intelligentsus on suuresti päritav (uuringud näitavad, et 50% tuleb geenidest), siis võib sinu tulemuste põhjal oletada ka su järeltulijate võimekust. Nii et koolid võiksid laste asemel testida nende vanemaid.
Küllap kõlab karmilt, aga intelligentsete vanemate lastel on suuremad võimalused elus läbi lüüa, edu saavutada. Aga miks on edukus (selles raamatus defineeritud kui millegi sellise tegemine või saavutamine, mida peetakse ühiskonnas ihaldusväärseks ja õigeks, sellest ei piisa, kui sina üksi peeglisse naeratad) nii väga tähtis? Sest usutakse: edukus on eluga rahulolu alus, otsetee õnneni.
Nii ongi: intelligentsed inimesed suudavad ühiskonnaredelil kergemini ülespoole liikuda isegi siis, kui nad elavad ebavõrdsete võimalustega kastiühiskonnas. Seda kinnitas ka Eestis korraldatud nn võitjate põlvkonna pikaajaline uuring: parema IQ-skooriga 1983. aasta abituriendid olid 15 aastat hiljem, siis juba hoopis teistsuguses ühiskonnas, haljale oksale jõudnud. Suurim edukuse määraja oli haridustase — mis lükkab ümber kibestunud seisukoha, et kauboikapitalismi aegadel õnnestus läbi lüüa neil, kes sattusid õigel ajal “pumba juurde”. Ilma ajudeta “pumba juurde” pääsenud on ammu areenilt kadunud.
Võimekad “ülespoole liikujad” tunnevad rohkemal määral eluga rahulolu kui need, kel looduse poolt vähem kõrvade vahele paigutatud.
Tõsi, inimese võimel kogeda õnnetunnet ei ole otsest seost tema haridustasemega või positsiooniga töökohal, see sõltub sellistest kaasasündinud omadustest nagu optimism, avatud meel, suhtlemisvalmidus — ning need omadused ei olene tõesti perekonna rahakotist. Nagu laulusalm ütleb: “aga mulle täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee”. Stopp. Eelnev väide on küll õige, kuid see on kõigest pool tõde.
Needsamad uuringud kinnitavad, et haritud, kultuursest keskkonnast ja jõukatest (ajusõbralikest) peredest pärit inimeste eluga rahulolu protsent on tunduvalt suurem kui neil, kes kuhugi ei püüdle — see tähendab, et “keskkondlikud eelised” — hea kool, targad sõbrad jm — pole kaugeltki teisejärguline õnne komponent.
Intelligentsed inimesed on head töötajad. Nad mõistavad ülesandeid poolelt sõnalt, töö lendab nende käes, nad teevad kergemini karjääri ning mõistagi on siis ka palgatõusu oodata. Just selline tulevik terendab lapsevanematele koolikatsetel. Palk on küll paljude meelest edu ja õnne alus, kuid IQ-testi tulemustega see päriselt ei korreleeru. Kõrge IQ annab inimesele eelise, kuid ei taga automaatselt edu.
…Suurem osa meist paikneb IQ-skaala kellukesekujulise normaalsuskõvera põhjas, umbes 100 pügala juures. Vaid 3 protsenti on väga andekaid, 130punktise IQ-skooriga inimesi. Statistiliselt rohkem on täitsa tavaliste võimetega edukaid. Sest neile on antud hea haridus. Kui edukusest vaid pool sõltub geenidest ja ülejäänu korralikust kooliteest ja teistest isikuomadustest, siis peaks ajusõbralikuks eliitkooliks nimetama hoopis neid koole, kus materjaliks pole hoolikalt valitud geenid, vaid seesama normaalsuskõvera põhi, kust aga tulevad igati edukad kodanikud. Olgu see murelikele lapsevanematele väikseks vihjeks.
