Tiina Jõgeda: Kassipissi saladused

Hoolimatus ja rumalalt muretu käitumine võivad olla põhjustatud toksoplasmoosist.

Leidkass Kati elab meie juures teist aastat ja kuigi ma jagan moodsat teooriat, et ka looma vaimsele tervisele tuleb paarikaupa elamine kasuks, siis üle ühe kassi ma majja ei võta, kerigu nunnumeeter ükskõik kui kõrgele. Teinekord leidub selle ühegi eluka karvu mu sohvapadjal liiga palju. Ja kassipissi haisu ma ei kannata.

Selgub aga, et just selles vänges keemilises ühendis võivad peituda vastused inimkonna suurtele küsimustele. Tšehhi teadlase Jaroslav Flegri aastakümneid väldanud uurimistöö tulemusena ilmnes, et kassid võivad ajudele hakata. Sõna otseses mõttes. Teadlase tehtud avastus, kuidas kassid inimese käitumist muuta võivad, on küll veider, kuid lahendas minu jaoks mitu kummalist nähtust.

Näiteks olen mõtisklenud eestlaste riskikäitumise üle.

Inimesed surevad Eestis nagu kärbsed: ühed põrutavad lennukikiirusel kurvi, turvavöö lahti. Teised sukelduvad järve kinga päästma ega tõuse enam kunagi pinnale. Kolmandad on valinud joodiku piinarikka, kuid kindla surmatee, neljandad saavad valedest eluviisidest tingitud infarkti, viiendad jätavad oma väiksed lapsed valveta...Umbes 7000 raisatud elu aastas, arvutasin kunagi. Viis aastat tagasi, kui sellest kirjutasin, põhjendasin nähtust pohhuismi-kultuuriga, see tähendab, ebakultuursusega. Küsigem aga: millest omakorda tuleneb hoolimatus, rumalalt muretu käitumine?

Vastus: kassidest. Täpsemalt: kasside väljaheidete kaudu levivast nakkushaigusest nimega toksoplasmoos, mis muudab isiksust. Inimene võib sellesse nakatuda kokkupuutel kassi roojaga (aga kassiga majapidamises pole kohta, kuhu kiisu pehme käpp ei võiks sattuda), või ka toore liha söömisest.

Toxoplasma gondii on peamiselt kasside organismis elutsev parasiit, mille põhjustatud nakkushaigus inimesele otseselt ohtlik pole (välja arvatud rasedad ja HIV-positiivsed). Haigus väljendub ehk kerge köha kujul, nii et isegi ravimist vaja pole.

Flegr avastas, et toksoplasmoosi-pisikut kandvad inimesed kalduvad tihedamini ennasthävitavale käitumisele kui need, kelle vereproovist ainurakset ei leitud. Enne, kui inimesi uurima asuti, pandi tähele, et rotid, kes olid kokku puutunud kassi uriiniga, muutusid hulljulgeks ja ümbritseva suhtes vähem tähelepanelikuks – nende eluterve ohutaju nõrgenes. Enamgi veel: kassipiss mõjus rottidele afrodisiaakumina, nad suisa armusid kassidesse… mispeale nad muidugi nahka pisteti.

Tšehhi teadlane mõõtis üliõpilaste reaktsioonikiirust: nad pidid klõpsama, kui mustale arvutiekraanile ilmus valge ruut. Ilmnes, et pisikukandjate reaktsioon oli kehvem, need meestudengid olid ühtlasi ka introvertsemad, kahtlustavamad, kaaslaste suhtes vähem tähelepanelikud… Ning neil esines kalduvus reegleid eirata. Naistel seevastu ilmnes täpselt vastupidine: nakatunud naisüliõpilased olid sõnakuulelikumad, vastutulelikumad ja usaldavamad.

Tulemused tundusid nii kummalised, et teadlane ise ka ei uskunud neid korrelatsioone. Ta tegi üha uusi katseid uute rühmadega. Sõjaväelaste peal korraldatud testid kinnitasid, et nakkust kandvatel meestel oli ükskõik, kas nende ülikond on kortsus või mitte, seevastu nakatunud naistele oli nende välimus viimse detailini ülioluline. Kui neile anti klaasist juua tundmatut jooki, siis nakatunud mehed uurisid enne kahtlustavalt, mida see jook nendega teha võib. Nakkust kandvad naised seevastu olid aga üks suur usaldus ise.

Toksoplasmoosi põdevatel meestel oli vähem sõpru ja suhtlemist kui n-ö tervetel meestele, naistega aga oli risti vastupidi: toksoplasmoosi kandvad naised olid tunduvalt suurema sotsiaalsusega. Parasiidikandjate hulgas oli 2,5 korda rohkem liiklus­õnnetustesse sattunuid kui n-ö tervete hulgas.

Praegu ei pea keegi enam tšehhi teadlast veidrikuks, samalaadseid katseid on tehtud juba paljudes laborites. Kassi­pissi uuringutel võib olla suur tulevik: kui saadakse aru, miks see aine neuro­hormoon dopamiini ülekannet mõjutab, võivad vastuse saada ka paljud skisofreenia- ja depressiooni­mehhanisme puudutavad küsimused.