Tiina Jõgeda: Õnne valem: Julge mõelda negatiivselt
Kõige jubedam film, mida ma näinud olen, on “Avameri”. Kaks sukeldujast turisti avastavad pinnale tõustes, et paat on lahkunud ning nemad maha unustatud. Terve filmi jooksul ei juhtu ekraaanil midagi: ligi poolteist tundi näidatakse vees hulpija silmade kõrguselt tasa loksuvat ookeani ning tühja silmapiiri. Ei lõhkevaid pomme, alla kukkuvaid lennukeid, verd, kummitusi ega sarimõrvareid. Lihtsalt kahe inimese ootus ja lootus ning lõpuks selle kustumine. Vaadates tundus film isegi igav, sest ma ootasin kannatamatult, mis knihviga režissöör päästmisteema sisse toob. Ei toonudki. Filmil oli unhappy end ja mina ei saanud terve öö magada. Püüdsin mõistatada, mida need mees ja naine valesti tegid – kas nad oleksid pidanud kohe suvalises suunas ujuma hakkama...? Kuidas siis nii, et üldse lootust pole?
Hollywood on inimkonna positiivsete lahendustega, viimsel hetkel saabuva deus ex machina’ga, valgusega tunneli lõpus ära rikkunud. Psühholoogid räägivad reaalsustunde kadumisest ja mis see kaasa toob: lapsikult mõtleva, pimesi usaldava, otsustamisvõimetu isiksusetüübi.
Mida pime optimism endaga kaasa toob, kogeme praegu omal nahal. Oli majandus- ja kinnisvarabuum – aga enam ei ole. Kes mulli paisumisega kriitikameeleta kaasa läks, ootab nüüd avamerel hulpides päästepaati.
Õnnelik lõpp massimeedias on kaua olnud etaloniks, kuid enam mitte. Eelmise kuu ajakirjas Pscyhology räägitakse, et nüüd on trendiks negatiivne mõtlemine.
Rohkem kui “Seksi ja linna” mõõdutundetu eneseimetlus lähevad nüüd vaatajale korda filmid-seriaalid sellest, kuidas ebaõnne ja ohuolukordadega toime tulla (“24”, “CSI”).
Kuidas reaalsusega toime tulla, selles on küsimus. Kipume oma turvalises maailmas unustama, et alati ei saagi olukorra üle kontrolli omada.Poolakatele pole mõtet sellest praegu rääkidagi.
Mõtle negatiivselt – jah, juba julgevad psühholoogid sellist soovitust anda. Nii ühiskonna- kui ka hingeteadlased mõistavad, et positiivse mõtlemise pealesurumine, lõputu kallistamine-naeratamine muudab inimese võltsiks ja tekitab stressi. Realistlik skeptilisus, eestlasele nii tuttav talupojatarkus on nüüd psühholoogide uus nokia.
Öeldakse, et kõige selgem reaalsustaju on kerge depressiooniga inimestel, kes ei vaata maailma ei läbi roosade ega ka mustade prillide, vaid läbi selliste fotokroomsete, eri hallide varjunditega prillide.
Pärast teist ilmasõda avastati-leiutati vaimuhaigus nimega depressioon. Mida enam paisub heaoluühiskond, seda rohkem – imelik küll – diagnoositakse depressiooni. Depressioon on maailmas üks sagedasemaid psüühikahäireid ja arstid prognoosivad, et aastaks 2020 on see südame-veresoonkonnahaiguste järel olulisel kohal ka töövõimetuse põhjustajana, kirjutab Eesti Arst. Üle-euroopalise depressiooni riskitegurite uurimisprojekti PREDICT raames Eestis tehtud uuring näitas, et depressiooni esineb ligikaudu veerandil perearsti patsientidest. Lisagem siia need (ja neid on veel arvukamalt), kes meeleolulanguse, apaatia ja unetuse-isutusega ei pea vajalikuks arsti juurde joosta.
Eestis, teadagi, negatiivse mõtlemise vähesuse üle kurta ei saa. Aga siiski.
Kuskil jookseb piir eluterve pessimismi ja haiglaselt depressiivse mõttemaailma, karmi reaalsuse mõistmise ja katastroofi ettekujutamise vahel.
On üks vana mõistulugu kahest konnast, kes kukuvad koorekirnu. Üks halab, et nüüd on kõik läbi, ajab koivad sirgu ja upub. Teine siblib end hingetuks – kuni märkab, et koorest on moodustunud vahukooresaarekesi ning konn ronib rõõmsalt pütist välja.
Masendunud inimene kaotab kontakti reaalsusega, muutub ükskõikseks ning kõrvalseisjatel on talle võimatu selgeks teha, et lahendused on olemas ja täitsa käegakatsutavad. Realist asub tegutsema.
On olukordi, kus inimene ongi jõuetu, abitu, valikuvabaduseta. Siis tuleb tõele näkku vaadata, jah. Seni aga nautigem olukordi, kus on valik on sinu.
