Tiina Jõgeda: Õunad või liigne kohusetunne?
Kuidas teie end kooli ajal tunnikontrollist või kehka tunnist ära nihverdasite? Meie kasutasime üsna töökindla valena kõhuvalu. Ei jätkunud õpetajal südant kõhuvalus vintsklevat last tööle sundida, sest igasugune valu teatavasti röövib keskendumisvõime, füüsilisest reipusest rääkimata. Kõhuvalu oli kerge simuleerida, sest igaüks on seda päriselt ka kogenud.
Aga mida teha, kui kõht valutabki, kasvõi iga päev, krooniliselt?
Krooniline kõhuvalu puudutab kuni 25 protsenti koolilastest – see põhjustab koolist puudumisi ja mõjutab tervet perekonda.
Muidugi tuleks teha uuringud, kui perearstiga kaubale saab, aga vabalt võib juhtuda, et analüüsid ei paljasta ühtki valuallikat. Paljudel juhtudel kaob kõhuvalu jälgi jätmata sinna, kust ta tuli – seletamatute nähtuste valda. Perearstide väiteil jääb rohkem kui pooltel juhtudest kõhuvalu (ja sellega kaasneva peavalu, üldise halva enesetunde ja unehäirete) põhjus selgusetuks. Samal ajal ei halvenda pikalt kestnud kaebused lapse üldseisundit.
Mis see siis on, kui valule pole leitud mingit füüsilist põhjendust, ometigi on valutunne reaalne, segav ja hirmu tekitav. See tuleb närvidest, ütleks vanem rahvas. See on tingitud alateadlikest psühholoogilistest konfliktidest, ütleks mu vana sõber Sigmund F. Tegemist on psühhosomaatilise kõhuvaluga, ütlevad tänapäeva arstid.
Vanderbilti (Nashville, Tennessee) ülikoolis tehtud värske uuring (mille avaldas lastearstide ajakiri Pediatrics) avaldas, et kroonilise kõhuvaluga lastel on kõrgem risk täiskasvanueas ärevushäireid põdeda. Uuriti 332 last, kes kaebasid pidevat kõhuvalu. Neid võrreldi 147 lapsega, kellel polnud kunagi kõhuvalu olnud. Pooled neist noormeestest-neidudest, kel olid lapsena tihti kõhuvalud olnud, kaebasid hiljem painava ärevuse üle.
Nüüd on teaduslikult kinnitust leidnud, et ärevusel ja kõhuvalul on seos. Kardetavasti lapsepõlve kõhuvalu kaob ja asendub täiskasvanueas ärevushäirega. Ärevustunne vibreerib (kõrgenenud erutuvus, lihaspinge, higistamine, peapööritus, südamekloppimine, kõhu korisemine), kuigi tegelik olukord pole sugugi ohtlik ega anna kõrgenenud ärevuseks põhjust.
Kroonilise kõhuvaluga lastel tuleks kindasti uurida ärevuse ja depressiooni taset. Kõhuvalu kipub vaevama just edukaid lapsi, selliseid, kes ei talu kriitikat ja elavad ebaõnnestumisi raskelt üle. Ärevad lapsed on tihtipeale viksid ja püüdlikud õpilased, kelle puhul ei tule selle pealegi, et tegemist võib olla psüühilise häirega, mis vajaks tähelepanu ja abi. Et kõhuvalu seostub kohusetundlikkusega, kinnitab arstide tähelepanek, et puhkepäevadel ja koolivaheaegadel kaevatakse kõhuvalu üle tunduvalt harvemini. Seevastu kevadkuudel, kui koolitalv on elumahlad kuivatanud, satub ka rohkem lapsi kõhuvaluga haiglasse.
Väga võimalik, et mõnelgi puhul on valu (alateadlik) viis endale tähelepanu tõmmata, kui lapsevanemad on oma eluga nii kimpus, et pere väiksematele liikmetele aega napib. Aga võibolla hoopis on kõhuvalus enda sohval kerra tõmbamine ainuke võimalus natuke omaette olla ja rahu saada ...
Kroonilise kõhuvalu põdejaid õpetatakse igapäevasest elust osa võtma, mitte sellest kõrvale jääma. Nii nagu releega lülitist saab valgust vähemaks keerata, kuid mitte kustutada, saame ka õpetada, kuidas valu käitumisega vähemaks keerata, ütleb Bostoni lastearst Samuel Nurko. Patsiendile õpetatakse mittevältivat käitumist.
Iga kroonilise haiguse puhul on oluline, kui palju inimene ise oma haiguse üle kontrolli võtab – mida rohkem kontrolli, seda enesekindlamalt ja paremini ta ennast tunneb. Valu talumine sõltub emotsionaalsusest – optimistlik ja rõõmsameelne inimene tajub valu nõrgemana kui depressiivik, kes tunneb valu teravamalt.
Muidugi võib praegusel suisleppade ja valgete klaaride hooajal olla kõhuvalule ka lihtsam, mittefreudistlik seletus.
