Tiina Jõgeda: Segasugune lugu
Tutvusin Timiga aastaid tagasi Kreekas surfilaagris. Eemalt vaatasin, et Bruce Willis ise sooritab lainetel nii ägedaid backloop’e, aga selgus, et see on hoopis üks ameeriklasest insener. Tim kolis Eestisse. Kord talle külla minnes avas ukse keegi suurt kasvu proua, soeng sätitud ja seelikupits voogamas. Nii tutvusin ma Kimberlyga.
Paar päeva tagasi postitas Kimberly Facebooki lingi värke lehelooga Minnesota ajalehe Star Tribune nädalõpulisast, mis kannab pealkirja “Sooidentiteedi arutelu tuleb kapist välja”. Selles räägib Tim, kui keeruline on elada, olles ühtaegu nii he kui ka she.
Ka mina pidasin Timi lihtsalt drag queen’iks, kes nädalalõpuhobina endale elegantse meigi juurde lõhikuid-pitse ja Manolo Blahnikuid sobitab. Tim on asendamatu töömees, kes naudib puutööd, torude parandamist, elektroonikaseadmete putitamist ja üldse kõike sellist, mis käib kõrges kaares üle minu võimete. Aga Tim teab ka minust paremini, kust hankida punaseid 12sentimeetrise kontsaga lakk-kingi, ning tema valmistatud tom kha supp on parim omasuguste seas.
Ma harjusin ka Kimberlyga... õigupoolest polnudki muuga harjuda kui parukate, lakitud varbaküünte ja dekolteedega, sest Tim jäi inimesena ikka iseendaks, ei hakanud ta seelikut kandes peenikese kitseema häälega rääkima ega muudmoodi “naist” mängima. Tõsi, mõnikord sai nalja, kui talle külla minnes leidsid eest hiiglasemõõtu Kimberly kuldsetes bikiinides kraanikausi alt torutangidega mässamas.
Aga Tim ei ole transvestiit, ta pole ka gay, lesbi ega ka transseksuaal, sest ta ei taha lasta oma sünnijärgset sugu ümber lõigata. Talle meeldib olla nii mees kui ka naine: ta võtab sellise vormi, kellena ta sel päeval end parasjagu tunneb.
Teema on maailmas üsna uus ja vähekäsitletud, alles hiljaaegu pakuti sellele nähtusele välja termin “genderfluid”, mis võiks eestikeelsena kõlada kas muutuva sooga, kõigusooline, püsimatu sooga või vahelduvsoost või segasoost...
Kui siin maailmas üldse on midagi püsivat peale selle, et päike tõuseb hommikul ja kuu õhtul, siis on see sooidentiteet. Olgu, leidub mehi, kellele meeldivad mehed, ja on naisi, kes eelistavad partneritena naisi, ning kui jumala käsi inimest luues vääratab, siis oskab tänapäeva meditsiin paari operatsiooniga identiteedikriisis keha ja kehatunnetuse taas kokku viia. Aga kui sul ongi kaks identiteeti ning sa ei taha operatsiooni, sest kirurgiline sootunnuste muutmine ei lahendaks probleemi?
Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon (APA) asendas hiljuti psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonis seni kasutatud diagnoosi “sooidentiteedi häire” terminiga “sooga rahulolematus” (gender dysphoria – soorahutus?). APA töögrupi juhi, Toronto psühhiaatri Ken Zuckeri arvates on selle murega inimesi rohkem, kui arvame, siiani pole lihtsalt osatud probleemile tähelepanu pöörata. Kuu aega tagasi tegi avalduse Wikileaksi-kohtualune Bradley Manning, paludes end edaspidi (kus? kas meeste- või naistevanglas?) Chelsea’ks kutsuda, ning maailma suurimad väljaanded on praegu segaduses: näiteks Wikipedia räägib Bradleyst she, The Time aga endiselt he...
Selle teadmise valgel peaksid oma loosungid ümber mõtestama ka soostereotüüpidega võitlejad. Ligi 15 aastat on Eesti meediauuringud keskendunud põhiliselt meeste ja naiste piltide kokku lugemisele ajaleheveergudelt. Mehi on tunduvalt rohkem! Naisenägusid kohtab pigem elustiili- ja perekonnalehekülgedel, kurdetakse (Maajas on küll naiste pilte rohkem, teadis üks mu meeskolleeg). Kus poliitka ja äri, seal ikka pintsak ja lips kõigis oma hallides varjundites.
Aga võib-olla on soosterotüüpse riietuse varjus hoopis naiselik enesetunne? Ja võibolla peidab mõni blondiinina esinev tüüp endas sisemist macho’t?
Tim jagab tuttavatele visiitkaarte, kus ühe külje fotol on kiilaspea ja prillidega tõsisena mõjuv härra, pöördel aga pehmelt õlgadele langeva tuka ja sooja naeratusega Kimberly. Oma sõpradele on ta lihtsalt tore inimene.
