Tiina Jõgeda

Ka mina armastan sporti. Eile ootasin nurisemata autoroolis, kuni rattaralli üle Vabaduse platsi väntas. Olümpiamängude avatseremoonia tegin algusest lõpuni kiiktoolis kaasa. Ilus on vaadata treenitud kehadega, pühendunud inimesi, mõtlesin pähklitega piimašokolaadi mugides. Lavastus ise oli vist mõeldud hoiatusena tippspordi ohtudest, sest olümpiastaadion täitus haiglavoodite, meditsiinitöötajate ning spordiajaloo ratastoolis suurkujudega.

Mis aga teeb monotoonse higilõhnalise telepildi, taustatekstiks vähevaimukas, põhiliselt numbritest koosnev tekst, nii populaarseks?

Inimesed tahavad lugusid. Spordivõistlustel areneb otse vaataja silme all aus draama, mitte Hollywoodi copywriter’ite kombineeritud stoori. Siin toimub inimese võitlus iseenda ja maailmaga. Ajakirja Positive Psychology News Daily (PPND) värskes numbris põhjendatakse huvi olümpiamängude vastu sellega, et pealtnäha nürimeelse kangisikutamise või sekundipoolitamise taga aimuvad inimeksistentsi universaalsed väärtused: tarkus, vaprus, inimlikkus, õiglus, mõõdukus ja transtsendentsus.

Voorused, ütleb positiivse psühholoogia rajaja Martin Seligman, on head harjumused, mis viivad isiksuse täiustumiseni. Tõsi, termin ise muutus Victoria ajastul peamiseks vahendiks, millega tikkivad mamslid noorsugu ahistasid, ning kannab siiani sinisuklikku hõngu. Tegelikult pani voorustekultusele (ja ühtlasi lääne tsivilisatsioonile) aluse Aristoteles, kes pühendas oma pojale “Nikomachose eetika”. Vooruslikult elamine pakub rahuldust ja teeb õnnelikuks, öeldakse selles. “Voorused on sügavalt juurdunud harjumuslikud tegutsemisviisid, mitte soovunelmad ega kenad tundepuhangud.” Tõsi, harjumus end iga päev veidike liigutada, kõhulihaseid trimmida või aeglase pulsiga mõni kilomeeter maha lipata, teeks mind raudselt õnnelikuks, mõtisklesin kiiktoolist Eesti koondisele lehvitades.

PPND pakub välja tegelased, kes praegustel olümpiamängudel neid põhivoorusi kehastavad.

Vapruse musternäide on Oscar Pistorius, kes osaleb Lõuna-Aafrika 4x400 meetri teatejooksu tiimis – kunstjalgadel. Üksvahe keelasid spordibürokraadid tal “normaalsetel” võistlustel osalemise, kuna tema süsinikkiust proteesid ei sobivat konkureerima lihast ja luust säärtega. Pistoriusel kulus palju aega ja närve, et võidelda kätte osalemisõigus Londonis (Pekingi OMilt jäigi ta kõrvale).

Õigluse sümbolkuju oleks Sarah Attar, Saudi Araabia 800 meetri jooksja – oma maa esimene naissoost olümpiasportlane. Kui Saudi Araabia keelas naiste osalemise, lubas ROK panna keelu alla riigi enda osavõtu, kui nad naisi võistlema ei luba. Siiski peavad Attar ja tema suguõed teistest araabia riikidest jooksurajale ilmuma musliminaisele kohase peakattega.

Vaoshoituse ja kannatlikkuse mõõdupuu on Caster Semenya. Kui see raskesti määratava sooga sportlane võitis paar aastat tagasi kergejõustiku MMil kuldmedali naiste 800 meetri jooksus, pandi tema õigus naissportlaste ridadesse kuuluda kahtluse alla. Semenya pidi läbi tegema palju alandavaid analüüse tõestamaks, et hoolimata mehelikust olekust, vuntsidest ning jämedast hääletämbrist on ta naine. Ta võitis ka selle heitluse ning kandis nüüd uhkelt avadefileel LAVi lippu.Kõrgemaid väärtusi, transtsendentsust esindab Ameerika kolmikhüppaja Samyr Laine, kes võistleb Haiiti lipu all. Harvardi juristiharidusega atleet, Mark Zuckerbergi sõber ja ülikooliaegne toanaaber, tahab oma sportlike saavutustega aidata vanemate sünnimaad.

Arukuse ja tarkuse näitena nimetatakse USA korvpallikoondise treenerit Mike Krzyzewskit, kelle käe all on eri meeskonnad saavutanud ligi tuhat võitu. Intelligentsuse uurija psühholoog Robert Sternberg defineerib tarkust kui oma isekate huvide sobitamist laiemasse pilti, ühiskonda. Hoida suurtest egodest koosnevat tiimi pikka aega võidukana on loorberipärga väärt oskus. Väga targalt kõlab ka treeneri lause: “Me ei eelda, et võidame kulla. Loodame lihtsalt, et meie hea mäng viib meid lõpuks võidule.”

Ju nii kujunevadki head harjumused, voorused ja õnn.