Dopingut ei saa tolereerida mingil juhul ja siin pole millegi üle vaielda. Aga vähemalt spordijuhid peaksid teadma, et tänapäeval ei eksisteeri mitte kuskil maailmas sellist võimu, mis täielikult dopingu välistaks. Põhjus on väga lihtne. Kui kaks võrdset suusatajat lähevad starti ja üks neist on näiteks veredopingut kasutanud, siis teine ei võida teda kunagi isegi juhul, kui too nohu ja palavikuga startima peaks. Ja oma vere reinfusiooni, kus vere säilitamiseks on kasutatud külmutamist/jahutamist, ei võta kinni ükski dopingutest.

Dopingut ei saa tolereerida ja siin pole millegi üle vaielda. Aga tänapäeval ei eksisteeri mitte kuskil maailmas sellist võimu, mis täielikult dopingu välistaks.

Kujutage ette sportlast, kes on pühendunud tippspordile, harjutab perest, lastest, sõpradest ja tuttavatest eemal, mõõdab kaugetel liustikel lugematuid kilomeetreid, on pea aastaringselt laagrites, aga võistlustel on kohad ikka 72. või 57., heal päeval 46. Ja ta teab, et neid „teisi“ mitte kunagi ei võida. Millised mõtted sportlasel aastaid sellises keskkonnas viibides tekkida võivad?

Saksa arst, kes valdkonnas suurejooneliselt tegutses, on nüüd mängust väljas, aga kas see muudab jõujooni kuskil võistlustel? Ilmselt mitte. Suurriikide esinumbreid sellest dr Schmidti „patsientide” seast tõenäoliselt ei leita. Aga vahele jäävad nemadki, tõsi küll, väga harva. Norralastel pidavat võistlustel kasutuses olema spetsiaalne suusatajatele mõeldud buss. No, et paremini suuski määrida. Kas on ka kunagi mingi reid tehtud, saamaks teada, milliseid suusa- ja huulemäärdeid nad seal külmkapis hoiavad? Vist mitte. Kõik see jääb spekulatsiooni tasemele. Lihtsalt nemad võidavad kogu aeg ja konkurendidki ütlevad päris avalikult, et pelgalt astmarohtudel ja treeningmetoodika erinevusel see ülekaal kindlasti ei põhine.

Ja kui keegi tippudest on „vale huulemääret“ kasutanud, siis meedia materdab mis hirmus, see on nende leib. Aga seda show’d ei tee reeglina sisuliselt kaasa ei ala- ega spordijuhid, ammugi mitte riiklikud institutsioonid. Kas Therese Johaug tuli pärast dopingupausi tagasi ainult oma pere ja vanaema toetusel ning saab nüüd mäekõrgusi võite? Või oli ikkagi toeks alaliit, kes sportlasele võimaluse treeenida ja vormi hoida/tõsta aitas? Meie spordijuhid võtsid aga inimestelt juba ametid ära ning tagatipuks jõudis hobisuusatajast president tagasi nõuda staarsuusatreeneri ordenidki! Samas mingit süüdimõistvat otsust pole kuskilt tulnud. Kas meil süütuse presumptsioon enam ei kehtigi? Kui annab kedagi materdada, siis kõik tahavad kohe kiviga visata või jalaga lüüa, spordijuhtidest presidendini välja. Mis riik see meil selline on?

Tuleb see ehk solvumisest? Ollakse solvunud, et miks nad, pagan, rohkem ei räägi? Aga vaatame suuremat pilti. Kas meie ühiskonnas on tõesti kõikjal nii, välja arvatud spordis, et kõike tehakse õigesti ning kõik valskused ausalt ja puhtsüdamlikult ära räägitakse? Erakonnakaaslasedki muigasid, kui peaminister Jüri Ratas raius kui rauda, et tema pole erakonna kontorisse musti raharulle veeretanud ega nende veeremistki kunagi näinud. Kuni pole tuvastatud fakte, pole olnud. Kas peaks äkki rahvas hakkama teda kividega loopima? Suur mees teine, saaksid pihta küll. Ei, omakohus pole lubatud! Aga miks sportlaste puhul on?

Erakonnakaaslasedki muigasid, kui peaminister Jüri Ratas raius kui rauda, et tema pole erakonna kontorisse musti raharulle veeretanud ega nende veeremistki kunagi näinud.

Suurpangad on pidevalt deklareerinud rahapesu reeglitest kinnipidamist, aga tuleb välja, et on sadade miljarditega petnud ning juba aastaid olnud üdini valelikud ja kaabakad. Pangajuhiks olnud Aivar Rehe teab fakte, aga ei räägi.

Siim Kallas vannub aastaid, et pole kümne miljoni afäärist raha saanud, samas arvatakse teda teadvat, kes ja kuidas said, aga tema ka ei räägi. Aga kui Alaver ja Veerpalu, samuti Šmigun ühtegi liigset sõna ei poeta, siis seda peetakse miskipärast vaat et riigireetmiseks. Mis nende vaikimises nii erilist on, et kõik institutsioonid neile nagu loomadele jahti peavad? Eesti riigis peaksid kõigil võrdsed võimalused olema. Sportlased on selles etteloetud rivis paraku kõige kaitsetumad.

Poliitikute must kilekotiraha, rahapesu pankades, verekott – see kõik on üks ja seesama paralleelreaalsus, mille sees me tegelikult iga päev elame ning mille toel on sepistatud ja sepistatakse edasi nii suurt poliitikat, suuri pangakasumeid kui suuri võite.

Poliitikute must kilekotiraha, rahapesu pankades, verekott – see kõik on üks ja seesama paralleelreaalsus, mille toel on sepistatud ja sepistatakse edasi nii suurt poliitikat, suuri pangakasumeid kui suuri võite.

Et klooster põleb, ei tähenda midagi, püha üritus läheb ikka edasi. Just äsja võtsid Venemaa suusatajad Holmenkolleni maratonil nelikvõidu. Alles see oli, kui Soome suusasport dopingukuristikku langes, nüüd on uued tegijad taas kõige kõrgemas tipus. Johaug on nii võimsalt tagasi, et taganttulijad tema suusakandugi ei näe. Sportlaste piiripealsed ja ülepiiri tegemised on nagu sõjamudel rahu ajal, rindejooneks reeglid ja eetika, aga sõda ju alati üle rindejoone käibki. Keegi kaotab missioonil oma jala, keegi kaotab au ja ordenid – Eesti eest. Kes ei riski, ei joo junagi ka võitjašampanjat. Aga kes ei tahaks?

Dilemma on ja jääb – nii ei tohi, aga nii tehakse ja paraku tehakse kogu aeg.

Indrek Neivelti sisetunne ütleb, et on vaja teha uus pank. Spordijuhid lubavad uued sportlased kasvatada. Kõlavad ja uhked sõnad! Panga võib ju uue teha, pealegi kui tegijad teada, aga kust 1,3miljonilise rahvaarvu juures tippspordiks inimressurssi leida?

Võib-olla tasuks olemasolevaga vähempillavalt ümber käia ja lahendada neid „keisse“ ülereageerimata nagu teised edukad spordiriigid seda teevad. Et võimalused oleksid võrdsed, ei midagi enamat.

Toivo Rande on ettevõtja, endine spordipedagoog ja füsiloog.