Toomas Alatalu: Euroopa Liitu juhitakse nagu Costa Concordiat
Eelnevat mainitakse nüüd juba õigustusena ja selle alltekstiks on, et kõik ülemused (vanemohvitserid, kruiisi juhtkond jne.) teadsid toimuvast ja olid sellega nõus.
Nagu suurte vahelejäämiste puhul ikka, koondatakse tuli vaid ühele ehk siis kaptenile. Loomulikult läheb kohe lahti kaitsmine (isegi Eesti ajakirjanduses) stiilis — kaptenist tuleb ka aru saada?! Ühesõnaga — ei juhtunud üldse midagi erilist, ehkki hetkeks on 17 laipa, kindlasti makstakse trahve ja kompensatsioone miljonite eest ent … kas või Afganistanis või pahatahtlikult segipaisatud Iraagis toimuva kõrval on see kõik köömes. Igaüks teab, et tänu keeruliselt kirja pandud seadusandlusele nõuab kapteni ja tema ladusalt kokkumänginud kamarilja* vastutusele võtmine aastaid ja üldse on suurte seaduserikkujate vastutus Euroopa tänasel poliitmaastikul pidevalt õlgu kehitama panev nähtus. Kui olukord oleks teistsugune, siis ju nii julgelt ja jultunult ei riskeeritaks.
Mainisin „kapteni kamariljat“ teadlikult, sest Euroopa Liitu juhitakse ju samuti kollektiivselt ehk poliitika keeli konsensuslikult. Ehkki tulenevalt otsuste tegemise tempo kasvust — mida nõuab kriis — on üsna selgelt näha, et absoluutne enamik otsustest sünnib kahes peas ja ülejäänud ELi liidrid käivad koos vaid neid heaks kiitmas. Paistab, et mida suurem tempo, seda suurem on ülejäänute pime usaldus kahe otsuste ainulangetaja suhtes. Seda kõike hoolimata sellest, et Merkeli ja Sarkozy ideede taga on teinekord selgelt näha ka kolmandat ja neljandat mitte-ELi liikmesmaad. Viin jutu teadlikult välispoliitikale, sest EL siseseid otsuseid saadab juba mõnda aega suur saladus- ja hämamiskate, lahkamisele tulev näide aitab aga piisava selgusega mõista antud arvamusloo sõnumit.
Ajaloo karmimad sanktsioonid
Teadu kehtestas EL 23. jaanuaril („ajaloo karmimad“) sanktsioonid Iraani vastu, milledest vaimustuti kuni laupäevani. Siis selgus, et Iraani vastusammud võivad ELi ennast kohe ja märksa karmimalt tabada, sest löögi alla sattuvad niigi nõrgad Kreeka, Itaalia ja Hispaania.
Lihtne küsimus — kuna Iraani karistamine on kuude kaupa olnud päevakorral, siis — kas tõesti mitte keegi 27st otsustajast ja nende ajutrustidest ei näinud niisugust Iraani vastukäiku ette!? (Ei tahaks uskuda, et mindi teadlikult nende seatud lõksu, kes lihtsalt kibelevad uue sõja järele). Kuna tegemist pole mitte ELi peaprobleemiga (laenu- ja majanduskriis), vaid lisateemaga, tekib paratamatult küsimus, kus on garantii, et valitsusjuhtide põhiotsused ei sünni samamoodi?!
Kui eeltoodust midagi järeldada, siis on viimane aeg pöörata tähelepanu nii Euroopa Liidust kui ka eurotsoonist kõlavatele liikmesriikide valitsuste eriarvamustele. Islandi väljak on meid kaua uinutanud jutuga Eesti ette- ja kohapeal nõustumisest kõiges. Ka teatud Eesti ajakirjanikud on pikalt aidanud luua kuvandit, et kõik EL liitumiskõnelustel oma huve kaitsnud (2002.-2003. aastani Poola) ja eriarvamusel (Tšehhi, Sloveenia) olnud oleks nagu valet käitumisjoont harrastanud. Sisuliselt on see tähendanud läbi ja lõhki bürokratiseerunud Vana-Euroopa ainuõiguse ja ka kontrollimatuse jätkuvat (Santeri komisjoni korruptsiooniskandaalist on möödas 13 aastat) tunnustamist, mille uusi tagajärgi tuleb nüüd ka ELi uusliikmetel lürpida.
Ungari valitsus toimetab omapäi
Oleks tänagi huvitav teada, kuipalju toona ilmsiks saanud Euroopa Liidu juhtimise jamadest leidis kandidaatriikide poolt vähemalt üleküsimist/selguse saamist 1998.-2002. aastani toimunud läbirääkimistel, hilisematest kõnelustest rääkimata!?
Praegu on seis säärane, et osaliselt ka vastukaaluks vastutustundetult laenanud ja priiskavalt elanud Vana Euroopa riikide sattumisele erikohtlemise alla, on mustad pilved kogunenud ka Ungari kohale. Tuletaksin meelde, et sealne parempoolne Viktor Orbani valitsus sai 2010. aasta valimistel 53% häältest ja konstitutsioonilise ülekaalu parlamendis ning on toimetanud omapäitsi nii, et on tekitanud rahulolematust Euroopa Komisjonis ja Europarlamendis. Seda juba teist aastat järjest.
Euroopa Komisjon esitas 17. jaanuaril Budapestile sisuliselt ultimaatumi, nõudes koheselt muutusi panga-, kohtu- ja andmekaitseseadustes. 21. jaanuaril oli ligi pool miljonit inimest Budapestis väljas oma valitsuse toetuseks. Europarlamendis esinenud ja EK juhtidega kohtunud Orban lubas etteheiteist ühtteist arvestada, ent Brüssel ootab konkreetseid samme juba kuu aja pärast. Kui vastused ei rahulda, tuleb ka Eestil olla valmis järjekordseks „27 otsuseks“ või…
Praegu on tähelepanu küll suuresti Iraanile suunatud, kuid loodetavasti jõuab Eesti ajakirjandus vähemalt enne kella kukkumist anda pildi sellest, mida hõimuvelled Ungaris on tegelikult otsustanud. Lisaks vajab selgitamist, mis tehtust ja miks ei meeldi juhtivatele eurohärradele.
*Kamarilja — valitsejat mõjutav intrigantide klikk.
