Toomas Vabamäe: Kõik papp huugama — kohe ja nüüd!
Alates IBMi arvutitest ja lõpetades näiteks Wirtgeni asfaldilaoturitega. Nende hankimiseks tegid ettevõtete juhtkonnad ja varustajad (jah, olid sellised ametimehed ja -naised) üleinimlikke jõupingutusi. Tuli ju maksta valuutas, mida nappis ja mille jagamise põhimõtete kõrval paistab tuumafüüsika lihtne nagu korrutustabel.
Aga kui kallis riist käes, juhtus tihtilugu, et see jäi õige pea seisma. Ei, mitte sellepärast, et Läänest oleks siia saadetud spetsiaalselt kehvema kvaliteediga kaupa. Ega isegi mitte sellepärast, et meie inimesed poleks osanud lääne masinaid käsitseda. Probleem oli hoopis kaugemal-kõrgemal.
Enamasti tegelesid tellimuste kokkupanemisega inimesed, kellel polnud asjast täpsemat arusaamist. Kui neil oli kasutada summa N, mille eest tuli tellida masinad A ja B, siis nad täpselt nii tegidki. Mis siis, et A ja B töö tagamiseks oleks olnud vaja tellida ka tagavaraosa C ja materjal D. Milleks summast N loomulikult poleks piisanud. Ja siis juhtusidki igasugused pentsikud asjad. Näiteks osteti Lääne-Saksamaalt hulk veoautosid rahvusvaheliste vedude tarbeks, hinna sees oli ka esimene korraline hooldus Saksamaal. Seal olevat meie sohvrid peaaegu pisarsilmil palunud, et ärgu sakslased masinatelt mahakeeratud filtreid minema visaku, vaid andku neile. Sakslased kehitasid õlgu ja andsidki, aga eestlastele oli see peaaegu eluküsimus. Sest ülemused polnud ju taibanud, et masina käigushoidmine nõuab samuti kulutusi — valuutas. Ühesõnaga olime me läänlaste silmis esiteks vaesed (mis pole häbiasi) ja lisaks sellele veel ka purulollid.
Nõukogude aeg on ammu möödas ja probleemid valuutaga samuti. Aga juhtumid, kus kogu olemasolev papp pannakse ühekorraga huugama tulevikule mõtlemata, pole kuskile kadunud. Pigem vastupidi. Eraettevõtetes juhtub selliseid asju harva, riigiasutustes aga uskumatult sageli. Sest seal on tihtilugu eesotsas poliitikud, kes lähtuvad põhimõttest “küll me kuskilt ikka selle raha kokku ajame”.
Klassikaline, meedias ohtralt kajastamist leidnud juhtum on naabervaldadesse Kuusallu ja Loksale ehitatud ujulad, mis asuvad üksteisest vaid 25 kilomeetri kaugusel. Need olid kallid ehitada, aga on veel kallimad ülal pidada.
Kumu ehitamine Lasnamäe veerule oli vähemalt suurusjärgu võrra kallim kui ujulate püstipanemine. Tänavu suvel aga saime teada, et rahvuskultuuri tempel on hädas elektriarvete tasumisega. Ja siis loeme, kuidas meil on kindlasti tarvis Eesti Rahva Muuseumi, rahvusringhäälingu uut maja, Kunstiakadeemiat, superministeeriumi hoonet ja tont teab mida veel. Ju siis tõesti on. Ent kes ütleb, et nendega ei juhtu samamoodi — tambime euromiljonid betooni sisse, aga pärast pole omas taskus neid tuhandeidki, millega tuba sooja ja valgena hoida? Et lõpuks kangelaslikult kärpima hakata.
