Tšernobõl: kas soovite korrata?!
Selliseid kohti maakeral rohkem ei ole. Siin on kiirgustase 400 korda kõrgem, kui oli Hiroshimas. Kuid need on üksnes tühjad sõnad, mille taga peituv tõelisus paneb sul alles siis külmavärinad mööda selga jooksma, kui sa näed, kuidas arvud dosimeetril hakkavad Tšernobõli aatomielektrijaama sisse sõitmisel kapakuga ülespoole liikuma. Ja selle väikese aparaadi kõrvu kriipiv piiksumine annab ajule üheainsa käskluse: "Mine ja vaata ? inimkonna kolme koletu vea tsooni."
Esimest viga ei pea kellelegi meenutama. See on toimunud avarii ise. Põhjus – rumalus või kuritegelik lohakus. Avariid oleks tõenäoliselt olnud võimalik ära hoida. Paraku...
Tsooni sissesõidul räägib üks läbipääsupunkti turvameestest kuidagi isalikult: "Tütarlaps, kui te sõidate päris Prõpjatti, pange rätik pähe... Vihma sajab. Kes teab, mida see võib sisaldada."... Ja see on teine hiiglaslik viga.
Okei. Läks, nagu läks. Plahvatus toimus. Seda enam olematuks ei tee ? tuleb uurida seda territooriumi ja sündmusi, mis seal on toimunud. Et ei peaks kuulma lauseid stiilis "kes teab, mida vihm võib sisaldada". Huvitav oleks teada, mida konkreetselt. Jah, ma möönan, et mingeid uuringuid ikkagi tehakse, kuid miks siis need inimesed, kes sellel suletud territooriumil ja selle ümber elavad, nendest midagi ei tea.
Miks seda ainukest last, kes sündis ja elab suurenenud kiirguse piirkonnas, ei ole kunagi läbi vaadanud ükski arst? Asi ei puuduta ju üksnes selle tüdruku tervist, asi puudutab ka teadust. Sest ta on unikaalne näide, kes võiks anda vastused kas või mõnele küsimusele, mis puudutavad organismi võimalikku kohanemisvõimet radioaktiivses keskkonnas. Millest seni on ainult oletuslikult räägitud. Ja miks küsimusele, kuhu ikkagi viidi Prõpjatist pärast desaktiveerimist välja kaevatud pinnas, vastab giid – see tähendab, riigiametnik, kes antakse linna külastajatele saatjaks – "ei tea"?
Tahaksin panna samasse ritta ka küsimuse Prõpjati linna olukorrast. Teades, et inimesed olid sunnitud sellest linnast nappide tundide jooksul lahkuma, loodate ilmselt näha 20 aasta tagust "linnafotot". Midagi sellist, kus kõik on jäänud nii, nagu oli 20 aasta eest, ainult et hooned on sisse vajunud, puud suureks kasvanud, kõnniteed rohtunud ja nii edasi.
Kaugel sellest. Esimene, mis Prõpjatis silma hakkab, on marodööride jäljed. Miks ei tehta mõjusaid jõupingutusi, et esiteks, puuduliku teadlikkusega inimesed ei rikuks rüüsteretkedega oma tervist? Ja teiseks, et säilitada Prõpjatti puutumatuna kui unikaalset mälestusmärki inimlikule veale?
Ja lõpetuseks ? kolmas viga. See mõte tuleb hetkel, kui sa näed seda tohutut betoonist sarkofaagi, mis katab nagu tekk uinuvat neljandat reaktorit.
Teadlased teavad suurepäraselt, et piisab tugevast paduvihmast või lumesajust või, hoidku jumal, maa-alusest tõukest, ja reaktoris elustub surmav ahelreaktsioon. Sarkofaag on ammu amortiseerunud ja seda ei ole remonditud. Sellepärast on ta ka reaalselt ohtlik. Ja võib uuesti plahvatada ükskõik millal.
