30.10.2008, 00:00
Tuulepealse maa hääletu kollaboratsioon
Meil on vaja veel üht teleseriaali. Sellist, mis näitab 40 kirja
lugu. See ei peaks olema dokumentaalfilm, vaid draamasari.
Jõudsin sellise mõtteni rea sündmuste ajel. Film
“Detsembrikuumus” ning ETVs rulluv seriaal “Tuulepealne
maa”, millele ei saa tegelikult muud midagi ette heita kui vaid seda, et
nende sündmuste kaasaegseid meie hulgas enam pole, ja see on ajaloo
ilustamise eeltingimus.
Teine ajend on kunagiste ajakirjade Aja
Pulss ning Küsimused ja Vastused peatoimetaja Vambola Lillemäe
äsja ilmunud memuaarid, mille lugemisel ei jätnud mind kordagi maha
tunne, et mehel on liiga tugev sisetsensuur. Lillemäe toob seal ära
Rein Ristlaane teksti (kas laulva revolutsiooni aegse seletuskirja?), kus
kunagine ideoloogiasekretär annab 40 kirja loole omapoolse seletuse. Meil
on olemas varasemast ajast Andres Tarandi / Rein Ruutsoo / Sirje Kiini
kirjutatud 40 kirja lugu. Ja kunagi avaldati ühes paksus
kirjandusajakirjas Gustav Naani kaebekiri, mille motiive kasutas Merle Karusoo
oma Naani-lavastuses.
Põhiline 40 kirja juhtumi
puhul on, et seisakuajaks nimetatud mäluaugus juhtus midagi olulist.
1980. aastal sündinud 40 kirjaga on seotud paljud Eesti
ühiskonnas praegugi nähtavad inimesed. Just kultuuriinimesed, kelle
täht kipub pankurite ja poliitikute halo varju jääma, ent kes
tollal – 1980ndate alguses – olid rahvuse südametunnistus,
mõistus ja au.
Tollastes sündmustes osalesid paljud
praegused otsustajad, kes ei taha enam oma seotust mäletada. Näiteks
käisid 40 kirjale eelnenud noorsoorahutusi laiali ajamas Tartu (Riiklikus)
Ülikoolis õppinud juuratudengid. Mäletate, poisid?
Sari ei pea algama tingimata 22. septembril 1980. aastal Kadrioru
staadionil juhtunud punkmäsuga. Alguseks võiks olla Karl Vaino
määramine Eesti esikommunistiks aasta varem ja Vaino Väljase
pagendamine Lõuna-Ameerikasse.
Väljas on isiksus, kes
ei anna mulle rahu. Kui ma küsisin kolleeg Kalev Keskülalt, kas ta on
kuulnud Väljase võimalikest memuaaridest, soovitas Kalev sellest
mitte unistada. Väljas minevat kõikide luurajate Valhallasse, ilma
et ta mahajääjatele südant puistaks. Rein Ristlaan on juba
läinud ja temalt mälestusi enam ei saa. Viimane Eesti KGB šeff
Sillar on samuti lubanud kindlalt vaikida.
Lähiajaloost
pajataval seriaalil oleks mitu eesmärki. Esmalt muidugi kommertsedu
– kui sõltumatu produtsent teeb korraliku stsenaariumi alusel
saaga sündmustest, mida mäletab pool Eesti elanikkonda, siis on selle
vaadatavus garanteeritud. Siis tõstab käed isegi miljonit lubav
tõehetk. Aga sugugi vähem tähtis pole vanade EKP meeste
ja naiste sundimine tõde või kas või midagi
tõelaadset välja laduma. Ei kõhkle ütlemast, et
eesmärk on nende panek sundviskesse.
Kujutlege mõnd
jumalavallatut stsenaristi (kas või Toomas Kalli, kes kunagi Pikri
toimetajana seletas välismaise pornokoomiksi abil mõisteid
“keeleseadus” ja “IME”) käiseid üles
käärimas ja kirjutamas lugu, mis paneb vanad EKP-lased peast kinni
haarama.
Ristlaane eespool mainitud kirjas oli väide, et 1979.
aastal toimunud rahvaloenduse ajal tulnud välja, nagu oleks eestlaste vene
keele oskus varasemaga võrreldes langenud (mäletan kunagist
kõlakat, mille kohaselt eesti soost rahvaloendajad soovitasid
respondentidel vene keele oskus maha salata). Mille peale hakati Moskvas
märatsema ning kutsuti kõik EKP juhttegelased kohvile.
Sõltumatu stsenarist võib seda kujutada mitut moodi. Ja siis ongi
põhjust minna Väljase juurde
ja küsida: aga kuidas, härra Väljas, see kõik tegelikult
oli? Kui teie ei räägi, siis me kirjutamegi sinna jumal teab mida
kokku.
Seriaali põhiline eesmärk poleks muidugi
tootjale mammonat teenida ega ka ajaloolteadmiste laiendamine – ehkki
noorem rahvas, nagu ka meie ameeriklasest president, vajaks seda kindlasti.
Eesmärk on uus narratiiv. Kusagilt peaks alustama
lähimineviku lahtiharutamist, selle mõtestamist ning seletamist.
Kaua me Eesti kollaboratsiooni ning hääletu vastupanu kuuma kartulit
ühest peopesast teise hüpitame?