Ühendet anumad

Jah, kas tahame või ei taha, aga seda me nüüd oleme. Kui ikka plaatijale ja krohvijale tasutakse Soomes kolm korda paremini, pole keeleoskus enam tähtis ja Mäo on Tallinnast õigupoolest kaugemal kui Vantaa. Töösuhted, palgaläbirääkimised ja lahkumisähvardused täidavad ajalehtede külgi ka tuleval aastal, hea palk hakkab saama olulisemaks kui kodu lähedus ja sõbrad-tuttavad.

Valdkonnad, kus palgad ühtlustuma hakkavad, on need, kus keel pole esikohal. Esiteks kõik käeliste oskustega seotud alad, nagu ehitajad, teiseks siin krooniliselt alamakstud spetsialistid, kes võimelised kiirelt ka keele omandama, nagu teadlased ja arstid.

Kevadel läks minu perearst. Olen aru saanud, et põhiliselt raha pärast. Elu ei edenenenud enam, ükskõik kui palju ta ka ei rühmanud. Kõigega oli kitsas – üüri, laenu, laste hobide ja väikeste puhkustega. Otsus tehti kindel. Kogu pere läks keelekursustele.

Väikeses sõbralikus Rootsi linnas ootas juba ees väike eestlastest arstide kommuun, kes aitas sisse elada. Oleme nüüd paar korda helistanud. Tööga on rahul, lapsed koolis rahul, mees rahul, korter ok, kõik ok. Siinne kodu üüritakse välja võimalikult pikaks ajaks.

Ta oli hea arst ka siin. Pidas maal perearstikeskust, käis nädalavahetustel koduvisiidil, võttis alati õhtusel ajal telefoni. Arvan, et ta meeldib ka rootslastele.

Need minekud olid ju prognoositavad. Mustalt on üle piiri tööl käidud ajast aega. Sadu aastaid. Ikka on liikumine läinud suunas, kus enam palka ja parem töökoht. Pidurdada saab seda ainult siin tingimusi parandades. Näiteks Haiglate Liit peab seda arvestama, kui arstide miinimumpalga üle tingib. Väikese erinevuse kannatab välja, kordades suurem palk tõmbab liikvele juba suured massid. Ma ei tea, kas Eestist lahkunud kaks aastakäiku ülikooli arstiteaduskonna lõpetajaid on katastroof või on meil reservi toetada oma kaadriga kõiki põhjamaid. Mulle näib asi õige hull. Ja ma olen imestunud, nähes samaaegset pöörast võidurelvastumist meditsiiniaparatuuri vallas.

Paar sõna koolis toimuvast. Oleme avastanud, et noored hakkavad õppimise kõrvalt tööl käima juba gümnaasiumis. Õhtul, osalt öötundidel. Tulevad hommikul näost hallid lapsed koolipinki, pea ei võta tuhkagi vastu. Ettekandja, videolaenutaja, hotellikoristaja. Gümnaasiumis on see 11. ja 12. klassis väga levinud. Läinud nädalal saime uudise, et kooli poolelijätjate protsent on enneolematult suur. Pärnu Hansagümnaasiumi direktor Silja Kikerpill räägib BNSile, et see on viimastel aastatel tekkinud probleem. "Lapsed töötavad ööklubides või pubides ettekandjana. Raha teenimiseks kuluv aeg on tegelikult see, mida võiks sisustada näiteks matemaatika või keemiaga."

Materiaalne kitsikus ja alatoitlus sunnivad? Mitte ainult. Ka disainitud teksad, solaarium ja pediküür. Kooli kõrvalt tööl käimine on valdavalt tüdrukute probleem. Aga tüdrukud peavadki karmis eluvõitluses konkurentsivõimelised olema. Või täpsemalt – sellistena välja nägema. Mis neist saab pärast kooli lõpetamist või paljudel juhtudel pärast selle poolelijätmist? Eestis nad rakendust ei leia. Õigemini leiavad küll, aga mitte selle palga eest, mida nad tahaksid. Aga on olemas võimalusi teisel pool merd või isegi suurt lompi.

Kes meile siia lõpuks jäävad? Viljandi folgilt tuttavad unistavate silmadega kampsuniga noored, kes on materiaalse maailma suhtes ükskõiksed? Kuid nemadki ei saa elada kuuse all. Pigem siis juba palmi all.

On loodud eeldused Eesti tühjaksjooksmiseks.